Karmo Tüür: Aedniku loogika

Tartu ülikooli politoloog Karmo Tüür. Foto: Ants Liigus

Sõdi vastu, kui palju tahad, ikka on rasked ajad meie peamine jututeema. Ning põhilise lahendusena nende aegade üleelamiseks pakutakse välja kokkuhoidu, valitsuse keeli kärpimist. Võtame siit maha ja sealt vähemaks, kõlab igast intervjuust.

Nojah, kes see vastu vaidleb. Kui ikka raha pole, tuleb kuskilt väljaminekuid kokku tõmmata. Vähemalt esmapilgul on see nii. Kuid kübeke talupojatarkust, mis igas linnavurles veel alles on, kipub vastu rääkima.

Kui võtta appi aiapidaja loogika, peaks asjad nagu vastupidi käima. Et kui on veerohke aeg ja vihma sajab, tuleb vett korjata. Ja kui saabub kuivem aeg, peab kastma. Sest kuidas muidu kapsas kasvaks?

Äraspidine loogika

Meil aga toimuks kõik justkui vastupidi. Kui olid prisked ajad, kasvas eelarve nagu pärmi peal ning põld ujutati vee ehk vaba rahaga üle. Kitsamate olude saabudes keeratakse aga kraanid kinni ning kastmise asemel proovitakse kapsale öelda, et optimeerigu (vee-)kulusid ja kasutagu sisemisi ressursse.

Olgu, eks ma pisut liialdan. Õnneks midagi jõukamatel päevadel ikka koguti ka, kuigi toonagi oli küllalt ussitajaid, kes nõudsid kõige kohe laialijagamist. Aga siiski, kui mujal maailmas räägitakse majanduse turgutamisest ning lisavahendite kallamisest majanduse põllulapile, siis Eestis kõneldakse kulutuste vähendamisest. Ent kui eelarve kaudu senisest vähem raha ringlusse lasta, jääb ju suur osa majanduse vereringest kiratsema, makse laekub vähem ja järgmine eelarve saab veel kasinam.

Omaette küsimus on muidugi, kas Eestil on sellist kopsakat reservi, kustkohast majanduse veskile kapaga üha peale kallata.

Ja kui jätkata seda aedniku loogikat, siis tõepoolest, kui pikk põuaaeg on tulemas, peab veekulu optimeerima ning igale janusele mõõdu järgi andma. Ning – kui valusalt see ei kõlaks – mõni kidur taimeke hoopis kastmata jätta, sest ega sest tolku niikuinii ole. Ütleb ju rahvasuugi, et põllurammu pane ikka sellele taimele, mis kosub. Julm, aga eluline.

Piiratud reservid

Valitsuse veeaam pole põhjatu. Ning isegi kui see kõik kasutusele võtta, kas tõuseks oodatud tulu ja Eesti majandus tärkaks kohe uuele elule? Kuna olen majanduses tuhmivõitu, konsulteerisin hea kolleegi ja majanduseksperdi Raivo Varega.

Targa mehe seletusest selgus, et ega ikka jätkuks küll. Et ainult tarbimise hoogustamisega me sellest supist välja ei rabele.

Vaja oleks suuremaid investeeringuid ning seda ikka väliskapitali abil. Kas või laenude peal, kuid kes see praegu ikka laenu annab, eriti tarbimislaenu.

Kasutamata võimalus

Siinkohal lõi minu kui majanduskauge inimese peas lambike sirama: aga meil ju seisab kotitäis välisraha nurgas. Seda va eurotoetust ikka. Ning pannes arve kokku, selgub põnev pilt. Ühest küljest räägitakse meil eelarvekärpest nii umbes kaheksa miljardi krooni kandis. Ja et tegelikult sellest ei piisa, teist niipalju jääb ikka puudu. Ehk kokku ligi 15 miljardi suurune auk.

Aga seda eurotoetust, mille kulutamiseks oleme sisuliselt kohustatud, on käesoleval aastal kasutamisvalmis umbes niisama palju. 15 miljardit. Ainult et me ei kipu seda võimalust kasutama. Sest ei suuda. Või ei oska. Või?

Eurotoetused on teadupärast suunatud pikaajalistele projektidele nagu infrastruktuuri loomine, olgu see teevõrk või veepuhastusjaam. Nende rajamine praegu annaks meile tööd ja leiba, tooks eelarvesse maksuraha ja laseks rasked ajad üle elada. Pikas plaanis aga tõstaks meie konkurentsivõimet, mis lubaks hiljem edukas olla.

Aga võib-olla saan ma kõigest kuidagi lihtsustatult aru?