Rakendisõit teeb rõõmu nii koertele kui inimesele

Koerad pannakse rakendisse vastavalt iseloomule kas ühe- või kahekaupa, targemad ja rahulikumad õpetavad noorematele nipid selgeks. Bear näib arvavat, et kui joosta veel ei saa, võiks proovida õhus hõljumist. Foto: Urmas Luik

Koerterakendiga üle lumevälja kihutamine on põnev ettevõtmine, tööst vabal ajal on kelgukoerad armsad ja truud seltsilised.

Kersti ja Ain Reppo on Tori lähedal Muti külas kelgukoeri kasvatanud ja rakendisporti harrastanud üle nelja aasta.

Kersti, kes on pärit loomaarsti perest ja pidanud koertega asjatamist alati oma elu loomulikuks osaks, kibeles maja ostma juba ammu, et “saaks ometi koera võtta”.

Kui Reppode auto Muti küla teeotsas neli aastat tagasi heast peast välja suri, leidiski pererahvas kena tühja maja, mis oli neid otsekui oodanud.

Võluvad malamuudid ja imelised “ufod”

Ühe koera asemel tervitab nüüd kenasti renoveeritud maja hoovil külalisi omapärase haukumise ja ulgumise vahepealse “lauluga” 17häälne koertekoor: Mutimuudi kennelis elab neli Alas- ka malamuuti ja 13 Alaska husky’t.

Esimesena tuli Reppode koju malamuudikutsikas Erto, praegu muljetavaldavalt suur ja kaunis koer. Ertole seltsiks võeti teinegi malamuut, järgnesid kolmas ja neljas. Karvased ja jõulised malamuudid suruvad oma kavalalt naeratava koonu läbi aia külaliste poole, sahmivad sabaga ja võluvad iga koerasõbra esimesest pilgust.

Kersti räägib, et nunnust olekust hoolimata on malamuudid üsna isekad domineerivad koerad ning kipuvad omavahel riidu kiskuma. “Kui oleksime esimeseks koeraks Alaska husky võtnud, siis meil malamuute poleks,” arvab perenaine.

Esimesed rakendisõidud tegi pereisa Ain malamuutidega. Olgu kohe öeldud, et kuigi nii husky’sid kui malamuute kutsutakse kelgukoerteks, ei tähenda rakendisport ainult üle lumeväljade kelkude ees kihutavaid koerarakendeid, nagu filmidest nähtud. Lumetul ajal rakendatakse koeri kärude ja kolmerattalise jalgratta suguste riistapuudegi ette.

Reppod olid oma malamuute juba mõnda aega treeninud, kui Ain kuulis Soomes rakendispordi kohtunike koolitusel, et parimad veokoerad on hoopis husky’d, kes vastupidavuselt ja kiiruselt annavad silmad ette igale teisele “polaartõule”. Nii saabuski mees varsti koduõuele esimese kolme Alaska husky’ga. Kersti vaatas aknast ja oli õudusest esialgu tumm.

“Nad tundusid mulle nii koledad ja imelikud!” naerab naine. “Üks laps ütles, et nad on nagu mingid ufod ...”

Perenaise tähelepanu võitmiseks aedikutes energiliselt keksivad ja haukuvad husky’d on tõesti esmapilgul veidrad olevused: kleenukese moega, kõrvad lontis, igaüks isemoodi lapiline. Külavahel kohates võiks neid tavalisteks krantsideks pidada, kui mõnel neist poleks ebamaiselt heledaid, hüpnootilise vaatega sinisilmi.

Vastlasõit koertega

Kersti viib koerarakendiga sõitu nautima tulnud Kaelase kooli lapsed Tori hobusekasvanduse kõrvale lagendikule, kus Ain juba rakendiliini paika sätib. Lapsed uudistavad saani ja Soome kelgu ristandi moega sõiduriista, mille ette pannakse neli kuni 12 koera. Rakendinöörid lumel valmis, hakkab Ain ükshaaval haagisest koeri välja võtma. Algul kinnitatakse loomad sellesama haagise külge, et kontrollida, millises vormis ja meeleolus täna keegi on, sellest sõltub koera koht rakendis.

Otse kelgu ette pannakse kõige tugevamad ja rahulikumad koerad, kes tõmbavad kelgu paigast. Järgnevad iseloomude sobivuse printsiipi järgides ülejäänud loomad. Kõige ette rakendatakse üks või kaks juhtkoera, nemad on kõige taibukamad ja tasakaalukamad.

Juhtkoerad peavad taluma suurt psüühilist pinget, jälgides rada ja juhtides ülejäänud koeri, kuuletudes rakendijuhi käsklustele ja eirates kitsi metsaserval.

Neljajalgsed karglevad ja lärmavad oma järjekorda oodates kannatamatult: hei, peremees, tee kiiremini, tahaks minema hakata! Mõni närib närviliselt rakmeid, teine kaaslase kõrvu, kolmas hüpleb kummipallina üles-alla.

“Jooksmine on nende elu, selleks on nad ju aretatud,” seletab Kersti. “Kui Ain koeri sõiduks valib, lähevad nad pööraseks, igaüks tahab, et just teda kaasa võetakse. Isegi kodus aedikusse lahti lastes ei hakka nad üksteisega mängima nagu malamuudid, lihtsalt jooksevad aias ringiratast.

Talvel treenime nendega vähemalt ülepäeviti, teeme 15-20kilomeetrise ringi, koerad puhkavad paar tundi ja on jälle innuga valmis sõitu minema.”

Lõpuks saavad koerad paika, esimene põnevil laps istub saani ja koerajuht võtab kelgu taga koha sisse. Kersti, kes seni on juhtkoera kinni hoidnud, astub eemale ja käskluse “hopp, hopp!” saatel tormavad koerad rajale. Hetke pärast paistavad läbi lumepilve heinamaa teisest otsast vaid hoogsalt lehvivad sabad.

Pealtnäha kiitsakatel loomadel on terastugevad lihased ning heas jooksuhoos rakend võtab teeoludest sõltuvalt sisse 25-40kilomeetrise tunnikiiruse. 600meetrise ringi lendavad koerad läbi vähem kui minutiga. Lendaksid edasigi, kui Ain pidurit ei tallaks ja Kersti juhtkoera kinni ei nabiks, sest käsklust “seis!” koerad ei tunnista.

“Mõnus! Nii äge! Niimoodi kihutavad!” vaimustuvad kelguringilt naasvad poisid. Vaimustun minagi sõitu proovides: koerte käppade alt lendab lumepihu näkku, tuul võtab silmad vesiseks ja kurvid kulgevad sujuva kaarega.

Pärast umbes kümnendat tiiru tunduvad koerad ringiratast jooksmisest pisut tüdivat ja noorem juhtkoer Blondi kipub vana juhi Jimi vastupanust hoolimata rakendit rajalt põnevamate lõhnade poole tirima.

Võistluste adrenaliin

Sõidud tehtud, lähevad lapsed Laasi tallu kakao ja vastlakuklitega maiustama. Avara rehetoa seinu ja riiuleid ehivad koerte pildid: küll kelke, küll rattaid vedamas, sekka koos pererahvaga võidetud karikatega poseerimas.

Rakendispordiga tegeleb kogu Reppode pere: Ain käib võistlustel ja korraldab neid ise teiste huvilistega, Kersti osaleb võistlustel Aini abilisena ja armastab pigem omaette koertega lumises metsas sõita. Sõidusõltlased on ka nende 14aastane tütar Dairi ja 17aastane poeg Lauri, kes noorteklassis juba arvestatavaid tulemusi saavutanud.

Ain kuulub Eesti rakendisportlaste liitu, nende korraldatavatel võistlustel on osalejaid tavaliselt 20-30. “Palju rohkem võiks koeraspordi harrastajaid olla,” unistab mees. “Näiteks Saksamaal tegeleb rakendispordiga 10 000 - 12 000 huvilist. Meie Eestis korraldame 3-4 korda aastas karikavõistlusi, käime matkadel ja kokkutulekutel. Koostöös Läti ja Leedu sportlastega on kujunemisjärgus Balti karikavõistlused, kus saaks etappidel punkte koguda.”

Võistluste distantsid algavad neljast kilomeetrist, sprindis on distants üheksa kuni 12 kilomeetrit. Mujal maailmas korraldatakse võistlusi, kus koerakelgul läbitakse mitme päeva jooksul 200, 300 või isegi 500 kilomeetrit.

Reppod räägivad, kuidas võistlustel enne starti on koerad adrenaliinist plahvatamas ning annavad rajale pääsedes endast kõik, pööramata tähelepanu pealtvaatajate ergutuskisale ega ülejäänud koertele.

Kelgukoer vajab sportlikku peremeest

Noori koeri harjutatakse rakendiga algul ükshaaval, samal ajal näeb koerajuht, millise potentsiaaliga uus sportlane on. “Igal koeral on oma iseloom ja omad kiiksud,” selgitab Ain. “Mõni on aravõitu, kipub ehmuma ja seisma jääma, teine on uudishimulik ja veab rajast eemale, mõni on sündinud juhtkoer.” Suvel ja niiskete ilmadega koertega tavaliselt ei treenita, kuna loomad võivad palavusest kergesti üle kuumeneda.

Koerasõidu põhireegel on, et kelgust ei tohi lahti lasta isegi siis, kui sõiduk kummuli lendab. Koerad ei pane tähele, kui inimene kelgult kaob, ja kaovad silmapilgu jooksul kaugusse.

“Nagu rongilt oleks maha kukkunud,” muigab Ain. “Hüüa või jookse, kui palju tahad, kätte rakendit ei saa. Tuttaval rajal teevad koerad ringi lõpuni ja tulevad koju tagasi, võõras ümbruses võivad kaduma minna. Kukkumistes on tavaliselt süüdi rakendijuht ise, alati peab mõtlema mitu käiku ette nagu malemängus.”

Peremehe jutu järgi pannakse rakendisse husky’sid, malamuute, laikasid, Samojeedi koeri ja isegi lambakoeri, dobermanne ning Labradori retriivereid, kuid Alaska husky’dega võrdseid kelgukoeri ole. Saksa lambakoer vedavat kelku, et peremehele heameelt teha, husky’de tõuliine aga on jooksmiseks üle 100 aasta aretatud.

Aini unistus on pääseda kord kelgukoertega olümpiale, kuuldavasti loodetakse see spordiala taliolümpia kavasse võtta 2018. aastal. Seni treenivad Reppod oma lemmikutega visalt edasi. “Kahju, et Eestis kelgukoeri nii vähe kasvatatakse,” nendib Kersti. “Alaska husky’de kasvatajaid peale meie kenneli Eestis polegi.”