Nädalalõpp ilma vilkuvate piltideta

12aastane Mihkel, 9aastane Kati ja 15aastane Kristiina ei mängi lauamänge just tihti, aga kui arvuti ja telekas on keelu all, oskavad nad mängulaual nuppe liigutada küll. Foto: Urmas Luik

Tänapäeva infost ja kirevast meelelahutusest küllastunud maailmas tuleb kasuks vahel sõna otseses mõttes juhe seinast välja tõmmata, et oleks ruumi kuulata iseenda mõtteid ja suhelda inimestega silmast silma.

Mõte veeta nädalavahetus eksperimendi korras arvuti ja televiisorita tuli, vaadates oma arvuti taha pääsemise järjekorra pärast kemplevaid lapsi. Samuti rääkisin õpetajaga, kes kurtis, et paljud õpilased ei suuda end peale arvutimängude mingil muul moel lõbustada.

Mis seal salata: eks kulu mul endalgi telekat vaadates nädalas päris palju tunde, mida kindlasti annaks tulutoovamalt sisustada.

Tahtsin järele uurida, kas olukord on tõesti nii hull ja järeltulev põlvkond hukas või on võimalik siiski elada teistsuguses rütmis, ilma klahvide klõbina ja vilkuvate värviliste piltideta.

Helendavad ekraanid meie elus

Valisin eksperimendiks nädalavahetuse, sest argiõhtutel ei jää eriti palju vaba aega, mida teleri ees kulutada. Leppisin lastega kokku, et kaks päeva ei vaata me telekat, ei kasuta arvutit ega mängi telefonimänge.

“Mida me siis tegema hakkame?” küsis pesamuna jahmunult. Oletasin, et midagi sellist, mida aastatuhandete jooksul enne teleka leiutamist: lubatud on kõik muu peitusemängust puulusikate voolimiseni. Püüdsin meenutada, millega meie, “dinosaurused”, oma päevi sisustasime, kui lauaarvuti oli alles tore mõte teadlaste laborites ja päevas sai vaadata pool tundi lastesaateid.

Poja nõussesaamiseks tuli kasutada vana head äraostmistehnikat. Lubasin, et järgmisel nädalal tohib ta arvutis olla ühel päeval nii kaua, kui tahtmist on.

Noorem tütar kauples katses osalemise tasuks kaks jäätist, vanem tütar oli suuremeelselt nõus kaasa lööma erihüvedeta. Solidaarsusest ühines eksperimendiga pereisagi.

Meie peres on laste arvutiaeg piiratud: tund igaühel argiõhtuti ja nädalavahetusel poolteist tundi. Kaitsen oma reegleid väitega, et argiõhtul ei jääks muidu küllaldaselt aega koolitööks ja nädalavahetusel võiks ometi midagi muud huvitavat ette võtta. Suuremate laste sõnade kohaselt on tegu nende õiguste jämeda rikkumisega mõistmatu ema poolt, sest kõik nende sõbrad-klassikaaslased võivat arvutis olla lõputult ja piiramata.

Poeg mängib arvutis “Counter Strike’i” ja “Minecrafti”, noorem tütar otsib mänge Y8 ja Robloxi saitidelt ning vaatab Youtube’ist “Monster High’” multikaid. Suurem tütar suhtleb sõpradega kunstihuvilisi noori koondavas portaalis DeviantArt ning vaatab Youtube’ist Jaapani anime-filme.

Telekaga on lugu kehvem, sest pulti klõpsitakse kohe, kui koolist koju jõutakse. Laste ütlust mööda aitavad Nickelodeoni kanali mõttetud multikad pärast koolipäeva lõõgastuda.

Minu argumendid puhkamisest magamise või õues mängimise teel kõlavad kurtidele kõrvadele.

Ilmselt on tegu uuema aja nähtusega, kus lapsed vajavad ümbritsevat müra isegi puhates, kuna suur osa teismelisi ei loobu kõrvaklappidest ühekski ärkvel oldud hetkeks.

Raamatud, “poomine” ja kino

Laupäeval rivistasid lapsed oma telefonid aknalauale. Poeg läks orkestriproovi, tütred koristasid tube. Meie, täiskasvanud, käisime poes ja ajasime linnas asju. Lõuna paiku tagasi jõudnud, leidsime suure tütre lugemas, poja magamas ja pesamuna nukkudega mängimas.

Pojale helistasid kaks sõpra, kes kutsusid teda mängima. Mitte õue, kus sadas laia lund, ikka tuppa, uusi arvutimänge katsetama. Poja nägu vajus mossi …

Pärast lõunasööki viisin tütre Tervise Paradiisi sünnipäevale, teised kodus samal ajal lugesid ja magasid vaheldumisi. Lapse sünnipäevalt naasnud, mängisin temaga lauamängu ja “poomise” sõnamängu.

Õhtul veensid suurem tütar ja tema sõbranna mind end kinno sõidutama. Otsustasin popkorni krõmpsutavate teismeliste keskel filmi vaadata ja jäin üle ootuste väga rahule. Ligi kaks ja pool tundi kestnud “Näljamängud” veensid mind selles, et kvaliteetselt tehtud liikuvad pildid on inimkonna suurepärane leiutis ning filmist inspireeritud mõtteid ja emotsioone jätkus terveks õhtuks.

Kodus olevat poeg õhtul süüa teinud ja 36 lehekülge Jõhvi Joosepi seiklusi lugenud, tema õde aga sünnipäevast väsinuna varakult magama jäänud.

Minul tekkis soov telekapult haarata vaid ühel korral, kui lapse sünnipäevale viimise ja toomise vahele jäi tunnike vaba aega ja midagi muud ette võtta ei viitsinud.

Pühapäeva hommik algas munade värvimise ja kaunistamisega. Poeg käis Pärnu päeval esinemas. Osa laste päevast kulus koolitööde tegemisele, vanem tütar pusis referaadi kallal. Pesamuna ehitas aknalauale mänguloomadele maju ja käis sõbraga McDonald’sis.

Pärastlõunal kurtis poeg, et igavus tapab. Õnneks tuli külla sõber ja koos noorema õega asuti õue lumekindlust ehitama.

Õhtu kulus kiiresti. Kell 21.30 otsustasin eksperimendi lõppenuks kuulutada, sest tahtsin iga hinna eest vaadata “Rentslimiljonäri” teleesilinastust.

Kuulaks parem kuldnokki

“Minul polnud häda midagi,” teatas vanem tütar nädalavahetust kokku võttes. Loomulikult, sest inimene, kes armastab lugeda ja joonistada, ei tunne kunagi igavust.

Väga hästi sai hakkama ka noorem tütar, kes koostas endale kaheks päevaks lausa kirjaliku tegevusplaani ja täitis selle 100 protsenti: õppis, luges, joonistas, mängis kassi ja koeraga, ehitas kaardimajakesi, koristas tuba ja sahtleid. Igavuse üle ei kaevanud kordagi.

Kõige rohkem kannatas poeg, kes laupäeva õhtul lausa varem magama läks, et aeg kiiremini kuluks. Temale oli piinarikas olla lahus oma nutitelefonist ja selle mängudest. “Päris huvitav eksperiment, aga ilma arvutita ikka on raske vastu pidada,” tunnistas ta. “Ma vist olin närvilisem kui muidu, sest tavaliselt mängin telefonis, kui tuju paha on.”

Ilmselt oleks nädalavahetus kujunenud sisukamaks, kui lumetuisk poleks nurjanud meie plaane õues puid riita laduda ja rattaga sõitma minna.

Suutsime end suurepäraselt välja puhata, sest magasime rohkem kui tavaliselt. Poeg tunnistas, et silmad “näevad kuidagi teistmoodi”. Telefoni- ja teleriekraani vahtimine väsitab kõvasti silmi, mis nüüd said pikemalt puhata.

Kõrvad puhkasid samuti. Vahel hakkas vaikus juba närvidele käima, siis kuulasime raadiot.

Eriti hästi mõjus meediatarbimise paus. Enamik uudiseid on niikuinii negatiivsed ja emotsionaalsele tasakaalule tuleb ainult kasuks, kui paar päeva mõrvade, tulekahjude, hinnatõusude ja poliitiliste susserdamiste suhtes silmad-kõrvad sulgeda.

Häid filme ja saateid tasub ikka telekast vaadata ja lapsigi kvaliteetsema meelelahutusega harjutada, mõttetu meediatarbimise asemel aga kavatsen pere edaspidi õue komandeerida: varsti saab juba peenraid teha, palliplatsid kuivavad ja kuldnokad laulavad.