Spordifänni olümpiaseiklused ehk Kuidas Pariisis Ermi tuju üleval hoida ja Kaljulaidile tuul alla teha

Risto (vasakult teine) ja Meelis püüdsid Johannes Ermi tuju üleval hoida. Foto: Erakogu

Risto Kaljund on kogenud suurvõistluste mees: 35aastasel pärnakal on seljataga kolm olümpiat ja 33 tiitlivõistlust. Tõsi, spordipidudel käib ta kergejõustikufännina.

Ehkki äsjasel Pariisi olümpial Eestile kümnevõistluses medalit ei tulnud, jättis kahel päeval 70 000 pealtvaatajat mahutaval Stade de France’il maarjamaalastele kaasaelamine Kaljundile vägeva emotsiooni. Olid ju meie mehed, Janek Õiglane, Johannes Erm ja Karel Tilga kõrges mängus sees ja saavutasid vastavalt viienda, kuuenda ja 11. koha. Atleedid tõestasid, et oleme jätkuvalt kümnevõistluse tippmaa.

"Kõige erendamalt jäi meelde ikka teivashüpe: esmalt kerge pettumus [Ermilt] ja seejärel Õiglaselt selline üllatus, mida poleks kusagilt oodanud," meenutas spordisõber kaheksandat ala, kus Vändra vägilane viis isikliku rekordi 5.30ni ja tegi massiivse publikuga, mis ise tahtis: kord palus rahval olla haudvaikne ja seejärel viis nad hullumise äärele.

Isa süü

Kaljund keris ajaratta kaugele tagasi ja tõdes, et kõik sai alguse 1998. aastal, kui isa Ants võttis toona kaheksa-aastase põnni Götzise mitmevõistlusele ehk Austria bussireisile kaasa Erki Noolele kaasa elama.

"Šebrled-Dvorakud-Lobodinid hoidsid mind õla peal ja sai nendega pilti tehtud. Hea emotsiooniga võistlus, mulle hakkas kohe meeldima. Isale sobis samuti, et kaasas käin. Sain pisiku külge ja võib öelda, et tema süü," muheles fänn, kelle sõnutsi on kümnevõistlus kuninglik ala. "Ainult kõige kõvemad atleedid suudavad selle läbi teha!"

Toda Götzise mõõduvõttu on Kaljund nüüdseks väisanud üheksa korda, olnud sealsamas tunnistajaks näiteks 2001. aasta Roman Šebrle maailmarekordile. Läheb sinna tulevalgi kevadel, mil tähistab minijuubelit.

Aga Götzis polegi ju tiitlivõistlus. Kui Kaljund need "õiged" ehk EMid ja MMid, nii sees kui väljas, kokku rehkendas ja pani otsa olümpiadki, sai ta kokku aukartust äratava numbri: 33. Nõnda palju ja alles 35aastasena?! Kollektsionäär naeris ja avaldas, et ses arvestuses on esmalt vaja alistada peresisene "konkurent", isa Ants, kel "turjal" 37 suurvõistlust. Perepea oli nüüdki Pariisis kohal ega lasknud poega ühe võrra lähemale.

Risto Kaljund (sinisärkidest vasakult kolmas) käis Pariisis seitsmese pundiga. Tema vasaku õla tagant paistab isa Ants Kaljund. Foto: Erakogu

Kaljund meenutas, et tema esimene tiitlivõistlus oli 2003. aastal Birminghami sise-EM. Viimasel ajal on ta käinud kõikidel ehk keskmiselt tuleb paar–kolm välisreisi aastas. Aga eks mõni ole vahelegi jäänud, näiteks rikkus vahepeal pika tiitlivõistluste seeria koroonaviirus. Järgmise aasta märtis tuleb kaks mõõduvõttu siseoludes: ilmselt jääb Hiina ehk Nanjingi MM kauguse tõttu vahele ja põhjusel, et samas kuus ootab ees juba sõit EMile, Hollandisse Apeldoorni.

Kaljundile oli äsjane kolmas olümpia: enne Pariisi oli ta 2004. aastal külastanud Ateenat ja 2012. aastal Londonit. Kui 2016. aasta Rio de Janeiro jäi kalliduse tõttu vahele, siis 2020. aasta Tokyo mängudele ostis ta staadionipiletid varakult ära. Paraku laastas seejärel maailma koroonalaine ja viimaks ei lubatudki publikut staadionile. Nüüd on pärnakas juba sihikule võtnud 2028. aasta Los Angelese mängud.

Kaasaelamine esireast

Kaljund seletas, et olümpiat plaani võttes on kõige olulisem hankida esmalt võistluste piletid. Tõsi, nende sebimise teevad korraldajad tihtipeale õige keeruliseks. Seekord hakati küll Stade de France’i pääsmeid varakult müüma, kuid jaokaupa. Teisisõnu: kergejõustikuvõistlus toimub kahel päeval ja omakorda kahes "vaatuses" ehk hommikul ja õhtul. Niisiis tuleb lunastada neli piletit.

"Seekord alustasid korraldajad kõige kallimate piletite müügist, mis lõi kohe hinge kinni: 800 eurot ühe õhtuse sessiooni eest! Ja kui mul on nelja sellist vaja …" avaldas Kaljund kirvehinna üle nõutust. "Otsustasin, et jään odavamate piletite ootele ja vaatan võistlust kas või lae alt."

Kergejõustikufännid ühes Janek Õiglase ja tema abikaasa Kendraga. Foto: Erakogu

Säärane lüke tasus ära, sest viimaks kulus Kaljundil neljale piletile 750 eurot ja pärnakas jälgis võistlust põhimõtteliselt ühelt paremalt positsioonilt. Ta ostis küll piletid kaugele tagaritta, aga staadionil sai vabalt liikuda. "Esimesed read oli küll treeneritele broneeritud, aga keegi meid sealt minema ei ajanud," tõdes tribüünide vana kala.

Pärnakas pakkus, et kohapeal jälgis kümnevõistlust paar–kolmsada eestlast. Nende punt koosnes seitsmest liikmest, kellest ühe ehk semu Meelisega on nad paarisrakendina käinud viimasel kuuel aastal igal pool.

"Tal on hea kõva hääl ja tänu sellele jääme kümnevõistlejatele silma," kiitis pärnakas reisikaaslast. "Meid on ikka kaasaelamise eest tänatud, osa mehi on juba tuttavad. Meelise kõige suurem sõber on [äsjane grenadalasest olümpiapronks] Lindon Victor, kes tuli nüüdki teivashüppe ajal meie juurde, andis oma pin’i (märgi, M. P.) ja viskas käppa. Tänas, et talle kaasa elame. Götzises kinkis Meelisele oma võistlustrikoo. Ainus asi, et ta peab veel pisut veel vaeva nägema, et sinna sisse ära mahtuda."

Risto Kaljund (tagareas paremalt esimene) pakkus, et Stade de France'il oli paar–kolmsada Eesti fänni. Ta kavatseb tiitlivõistlustel käia elu lõpuni, kui tervist ja raha jagub. Foto: Erakogu

Mis siis on ühe kergejõustikufänni ülesanded staadionil? 35aastane pärnakas nõustus aplodeerimise, röökimise ja rütmis plaksutamisega, aga eeskätt peavad olema nähtaval Eesti lipud, et sportlased teaksid: neil on rahva hulgas toetajaid. Hüüda tuleks mõni ergutav sõnapaargi, näiteks "Läheb, Janek!". "See annab kahtlemata sportlastele juurde," avaldas Kaljund veendunult.

1500 eurot

Prantsusmaa retk vältas neli päeva: Riiast alustati lennureisi neljapäeval ja pühapäeval jõuti koju tagasi. Pariisi öömaja hakati otsima aasta varem ja majutuse hinnad lõid esiti hinge kinni. Viimaks leiti Airbnb-st siiski mõistlik variant ja kolm ööd staadionist viie kilomeetri kaugusel läks maksma 270 eurot nägu. Täpselt niisama palju kulus edasi-tagasi lennupiletitelegi. Kui lisada söögid-joogid, piletid, transport ja näiteks soetatud 30eurone olümpiasärk, kulus Kaljundil olümpiareisi peale umbes 1500 eurot.

Pärnaka sõnutsi said prantslased spordipeo korraldamisega hästi hakkama, pealinngi osutus üllatavalt puhtaks. Ta käis Pariisis ka 2011. aastal ja siis vaatas vastu sootuks vastupidine pilt.

"Väga räpane, inimesed magasid tänavatel, pappkastides – no ei jätnud head muljet," meenutas Kaljund. "Nüüd üks taksojuht rääkis, et need tegelased olid võistluste ajaks kuhugi eemale lükatud, linn oli kohe puhtam. Korraldusega sai samuti rahule jääda: eks peavalu oli, sest seal pandi tänavaid kinni ja pidi jubeda ringiga käima. Aga arusaadav: turvameetmed."

Risto Kaljund (all vasakul nurgas) pole kade poiss ja rõõmustas ühes hollandlastega. Foto: Erakogu

Kaljundi punt konni ei mekkinud, vaid tavaliselt läksid loosi nurgapealsed kebabid ja fish and chips. Kui staadioniesisel, turvatud alas tuli suutäie eest välja käia hingehinda, siis 500 meetrit eemal sai kõhu täis kolm korda odavamalt. Ta tõdes, et üldjuhul tuli toidupoes ja söögikohtades isegi vähem raha välja käia kui Eestis.

Kihvtid kutid!

Mida siis paljunäinud ja kümnevõistlusega peensusteni kursis Kaljund enne olümpiat arvas: kuidas eestlastel läheb?

"Mõtlesin, et Ermil on kindlasti medalilootus. Karelil võimas potentsiaal ja kui hea minek, võib ta kõigile ära teha. Muidugi olid suured küsimärgid tema vigastuste kohal. Janeku kohta oli teada, et ta põlv ei lase paljusid alasid korralikult teha, kartsin, et ta ei suuda lõpunigi teha. Ja mis ta tegi? Täielik üllatus, müts maha! Vana niimoodi võitles ja osal aladel, 400 meetris ja teivashüppes uuendas isiklikke! Vorm oli hea ja sisu mehes kõvasti, suuta just tiitlivõistlustel end niimoodi realiseerida ..." rääkis pärnakas vändralasest ülivõrdes.

Ühes Meelisega saadi võistluste ajal, pärast teivashüpet Ermiga juttugi puhuda, kui kümnevõistleja oli äsja 4.60ga piirdunud ja seeläbi medalilootuse põhimõtteliselt maha matnud.

Johannes Erm avaldas Ristole (keskel) ja Meelisele, mis teivashüppes nihu läks. Foto: Erakogu

"Tuli pärast põrumist jutustama ja end maha laadima: avaldas mõtteid, kuidas siis teibas ikka nii läks. Tõdes, et nüüd tuleb lihtsalt kõvemini [oda] visata ja kiiremini joosta. Meie proovisime muudest teemadest rääkida, et hoida tal tuju üleval. Eks tal hakanud peast medalimõtted läbi käima, kui konkurendid, [Sander] Skotheim ja [Damian] Warner nulli said. Tahes-tahtmata mõtled sellele, võtab närvi sisse," avaldas Kaljund ja kiitis kogu Eesti kümnevõistlejate kampa, kellega aastatega juba semudeks saadud. "Ega iga päev läbi käi, aga suhtleme sõbralikult. Kihvtid kutid, ägedad suhtlejad – kõigil on vahvad vanemadki, saab kõigiga räägitud."

Kaljund pidas võistluste ajal ka interaktiivset tabelit ehk vaatas, mis punktisumma poole maarjamaalased liiguvad. Paraku rääkis see viimase ala ehk 1500 meetri eel seda keelt, et Eestile seekord medalit ei tule. Aga kui mehed oma ära teevad, võiks 5.–6. koht tulla küll. Täpselt nii läkski.

"Eestlaste võistlus läks igati korda, absoluutselt! Võistluste järel polnud ühtki negatiivset emotsiooni, sest tase ja konkurents oli nii tugev. Olümpia viies ja kuues – kõva sõna!" resümeeris spordisõber.

Võidukas lõpp

Kaljund oli staadionil tunnistajaks ka naiste 100 ja meeste 10 000 meetri finaalile. Kananaha tõi aga ihule 4×400 meetri segateate medalijooks, kus hollandlaste ankrunaine Femke Bol oli veel 150 meetrit enne finišit neljas, aga lidus vägeva lõpuspurdiga kullale. Seejuures sattus Kaljund olema just Hollandi fännide kõrval ja sai ühes nendega tähistada.

Risto Kaljund püüdis eestlaste peol pildile Janek Õiglase ja Karel Tilga. Tagant piilub semu Meelis. Foto: Erakogu

Nagu ikka koguneti võistluste järel eestlaste peole, mis seekord toimus kohalikus Iiri pubis. Sangarid võeti ovatsioonide saatel vastu, õnnitleti-pildistati, rüübati karastavaid jooke ja arutleti, miks läks ikka nii, aga mitte naa.

Muu seas tuli jutuks seegi, et Kaljund on kõva käesuruja. Seda juhtus pealt kuulma Eesti judoka, olümpial kuni 90kiloste vägilaste hulgas üheksanda koha teeninud Klen Kristofer Kaljulaid, kes kutsus fänni duellile. Kahe kange mõõduvõtt vältas viis sekundit ja … tipnes Kaljundi võidukarjega!

Eesti meister

Ehkki Risto Kaljund veab juba seitsmendat aastat eest spordisarja, kus ühes 30 kamraadiga tehakse 12 kuu jooksul läbi 12 ala – tänavu näiteks vehklemine, suusatamine, seitsmevõistlus, laskejooks ja sõudmine –, on pärnakas peaasjalikult tegelnud kahe spordiala, korvpalli ja kergejõustikuga.

Kümnesena hakkas ta suvepealinnas Ando Palginõmme juhendamisel kergeraksu harjutama ja aasta hiljem läks Mait Käbini kossutrenni.

"Tegin mõlemat paralleelselt, aga kergejõustik oli ikka peamine. Siiski, lapsena kadus mingi hetk kergejõustikutrenni vastu huvi ära. Hiljem, [Tartus] ülikooli ajal hakkas jooksmine uuesti tõsiselt huvi pakkuma. Mulle sobis 400 meetrit," avaldas Kaljund, kes harjutas Taaralinnas Andres Nirgi käe all ja tegi parimal juhul staadionile tiiru peale 49,45ga. "Meeldejääv oli 2010. aasta, kui õnnestus Pärnu pundiga 4x400 meetris Eesti meistriks tulla. Paar korda ka Balti matšidel koondist esindada, aga sellega asi piirdus."

Kaljund on jooksnud Eesti meistrivõistluste finaaliski, kui saavutas välistingimustes 400 meetris viienda koha. Mõistagi hoiab pärnakas end tänini vormis: käib näiteks siinseid orienteerujaid kollitamas ja on pannud kinni nii mõnegi neljapäevaku.