:format(webp)/nginx/o/2024/08/14/16289896t1hf8fd.jpg)
Punavate pihlakakobarate kõrval tundsin huvi, kuidas on läinud toomingatel, mis kandsid kevadel samuti valgeid tugevalõhnalisi õiekobaraid. Ehk olen liikunud kehvades paikades, aga suurt toomingaviljade uputust pole minu silmad tunnistanud pikalt. 15 aasta eest hakkasid aga tumedate viljadega puud ja põõsad silma pea igal nurgal ning nii mõnigi neist rändas suhu hoolimata sellest, et need suu paksuks ajasid.
Sellegipoolest võib otsimise peale veel roheliste, aga ka punaste ja kollaste lehtede vahelt leida mõne vilja. Palju on neid vilju võrreldud pisikeste ploomidega. Eks luuviljade hulka kuulu toomingamarjadki. Pisut hapukad ja suure C-vitamiini sisaldusega viljad on kõhtu kinnistava toimega. Inimesele kahjulikku ainet amügdaliini sisaldavad aga toomingamarjade luuseemned. Siiski, kui kogemata mõni seemnekivi alla neelata, ei juhtu midagi kohutavat, sest luuseeme meie seedetraktis ei lagune.
/nginx/o/2024/08/14/16289899t1h2001.jpg)