11. juunil ilmus Pärnu Postimehes artikkel Pärnu pensionäride ühenduse ja juudi seltsi vara kadumisest. Seal esitatud ärimehe Vallo Palmi väidetest võib jääda mulje, et ma valetan. Ei valeta. Olen liiga vana, et valetada.
VASTUKAJA ⟩ Liiga vana, et valetada
Pärast artiklit ootasime Palmilt mingitki reaktsiooni, kuid ta ei ole meiega ühendust võtnud.
Kaks aastat tagasi palusin temalt hoiuruumi. Ta eraldas meile toa eraldi sissekäiguga vana kutsekooli maja esimesel korrusel. Palm ütles, et ei vastuta sinna paigutatud vara eest ega hakka iga palve peale ust avama. Ma vastasin, et kui meil on võti, vastutame ise. Ta lubas duplikaadi teha. Paar korda tuletasime ennast talle meelde, vastus oli ikka sama: "Teen ja helistan tagasi." See "helistan tagasi" tundub olema tema lemmikfraas. Ühendust ta meiega ei võtnud, telefonile ei vastanud. Sellest, et maja läheb kunagi lammutamisele, lugesin ajalehest. Kui hoovi toodi juba lammutusmasinaid, uksed olid lahti, läksime sinna. Tuba oli tühi. Aknad-uksed olid terved, uks võtmega avatud. Usun, et hinnalisemad asjad varastati, muu kraam viidi prügimäele.
Kahe aasta jooksul ei ole Palm leidnud aega meiega ühendust võtta. Oleks aeg juhtunu heastada!
Ma olen 1990ndate lõpust olnud pensionäride ühenduse esimees. Kogu meie töö on hävinud. Kadunud asjade hulgas on asju, mida ei saa taastada.