FILMIARVUSTUS ⟩ "Ei iial enam" näitab suhtevägivalla punumist justkui õpikus

Filmi peaosatäitjad Blake Lively ja Justin Baldoni võtteplatsil selle aasta jaanuaris New Jerseys. Foto: Jose Perez/INSTARimages/Scanpix

• TIINA: See ongi märk, et asjad lähevad allamäge, kui ei julge olla ja oma mõtteid väljendada.
• JUTA: Koht, kus naine ütles oma beebile, et selle koha peal see muster lõppeb, oli kõige vägevam
• LIINE: Filmis on tabavalt välja toodud, et lähisuhtevägivalla mustrid korduvad põlvkondade kaupa.

Praegu kinodes jooksev film „Ei iial enam” on andnud maailmas, sealhulgas Eestis põhjust taas rääkida nii eravestlustes kui avalikul areenil lähisuhtevägivallast. Lähisuhtevägivalla ohvritega tegeleva Pärnu naiste tugikeskuse eestvedaja Margo Orupõld käis kõmulist filmi vaatamas ja võttis teisedki tugikeskusega seotud naised linastusele kaasa. Mida arvavad filmist nemad ehk need, keda suhtevägivald päriselt puudutab?

Ei iial enam. See on teadmine, mis peab olema kõigil inimestel, kes kogevad peresuhtes esmast füüsilist vägivalda. Kahjuks on elus asjad teisiti.

Colleen Hooveri ülimenukas raamat "Ei iial enam", mis nüüd on saanud samanimeliseks filmiks, räägib väga täpselt, kuidas algab võimul ja kontrollil põhinev suhe ja kuidas see kasvab lõpuks vägivallaks. Filmi lavastaja ei ole õnneks keskendunud lauspeksmisele, vaid just nende peente võrguniitide punumisele suhte alguses ja katkematutele peremustritele.

Linateose aluseks on Colleen Hooveri samanimeline raamat. Pilt on tehtud ajakirja Time korraldatud maailma 100 mõjukama inimese vastuvõtugalal mullu aprillis. Foto: Andrew Kelly/REUTERS/Scanpix

Peategelane Lily Bloom on kodus näinud, kuidas võimukas isa peksis oma naist, Lily ema, ja peksis poolsurnuks Lily lapsepõlvesõbra. Lily ema valis igapäevase alanduse ja kannatuse. Lily on enesekindel, haritud ja ettevõtlik naine, kes teab oma väärtust ja kel elus eesmärgid. Sellest hoolimata marsib tema ellu võluv neurokirurg Ryle Kincaid, kes väga selgelt ütleb välja, et ei ole naist, keda ta ei saa, kui tahab.

Ryle käitub lausa nagu õpiku järgi, saavutamaks oma eesmärk. Ta loob olukordi, et näidata oma hoolimist, ja kasutab olukordi ära, et panna Lily ebamugavas olukorras otsustama ja süüd tundma. Kui Ryle on oskuslikult saanud kätte Lily jah-sõna abiellumiseks, läheb vaimne vägivald ja kontrolliv käitumine üle füüsiliseks vägivallaks. Kõik nagu õpikus. Vägivalla ohvriks paarisuhtes võib langeda iga inimene hoolimata haridusest, varalisest seisust, soost, nahavärvist. Sama kehtib vägivaldselt käituja kohta. Selleks ei pea olema alkoholi tarbija, majanduslikult kehval järjel, harimata ja sotsiaalselt ebaküps. Ryle’i-suguseid kõrgharitud, aga kodus vägivallatsejaid leiab haridussüsteemist, jõustruktuuridest, omavalitsust, riigikogust ...

Järjekindel kontrolliv käitumine viib lõpuks vägivallani, mis on filmis hästi esile toodud.

Tiina: "Minu arvates oli päris hästi välja toodud, kuidas ise jääd uskuma, et oled kõiges süüdi. Olenemata sellest, et oled ise vägivaldses peres kasvanud, leiad vabandusi. Samal ajal oli naise silmis pidev hirm. See ongi märk, et asjad lähevad allamäge, kui ei julge olla ega oma mõtteid väljendada."

Filmis on suur roll Ryle’i õel, kes soovitab Lilyl pärast esimest peksasaamist joosta sellise mehe eest võimalikult kaugele. Hoolimata asjaolust, et see oli tema vend, kes peksis ja tõukas oma naist. Ryle’i õde oli ilmselgelt teadlik lähisuhtevägivalla iseloomust, selle kasvamisest ja tagajärgedest.

Lily tajub enda olukorda ja peremustrite kordumist väga selgelt. Ta küsib emalt, miks too kannatas oma mehe vägivalla all.

Lily otsustab oma tütre nimel seda peremustrit muuta, et laps ei peaks enda alateadvusse salvestama vägivaldse käitumise jooni ja pidama seda normaalsuseks.

Liine: "Filmis on tabavalt välja toodud, et lähisuhtevägivalla mustrid korduvad põlvkondade kaupa alateadlikult seni, kuni ahelast keegi selle mustri teadvustab ja sellest välja murrab. Just selles mõttes, et järgmine põlvkond ei näe kodus vägivaldset paarisuhet, vaid kasvab üles terves kodus."

Tiina: "Film annab päris hea ülevaate, et kõik, mis hiilgab, ei ole kuld ja seda, mis toimub koduseinte, ei tea ka kõige lähedasemad."

Juta: "Minu arust on väga hea, et sellisel teemal filme üldse tehakse. Õnneks on sellest teemast palju rääkima hakatud. Väga hea, et seal oli puudutatud seda, et enamikul juhtudest see muster kordub: enamasti on ka ema ja/või vanaema juba sattunud vägivaldse partneriga elama. See koht, kus naine ütles oma beebile, et siin see muster lõpeb, oli kõige vägevam minu jaoks."

Sellest filmist jääb mulje, nagu oleks vägivaldsest suhtest lahkumine lihtne. Isegi siis, kui ootad oma esimest last. See ongi lihtne, kui olemas on toetavate ja teadlike inimeste võrgustik. Päriselus nii enamasti ei ole.

Juta: "Minu arust on väga tähtis see, et pärast sellist suhet asus naine elama üksinda, et iseennast tundma õppida ja oma mõttemustreid muuta, et kasvatada/taastada oma enesekindlus, väärikus ja eneseusk."

Raamatul "Ei iial enam" on otsene järg "Kõik algab meist", kus räägitakse sellest, mis juhtub lahutuse järel. Vägivald ei lõpe lahus elamisega. Algavad vaidlused lapsega kohtumiste üle, ahistav jälitamine ja vägivald.

Viimases "Filmikäo” saates nimetas üks saatejuhtidest seda linateost daamide filmiks. Sellist hinnangut oli praeguses ühiskonnas ja üldise tõusnud teadlikkuse puhul päris õõvastav kuulda. Kui mina kinos käisin, oli saal rahvast täis – nii naisi kui mehi, nii noori kui vanu.

Igal juhul soovitan vaadata seda filmi täie tähelepanu ja teadlikkusega ja püüda mõista, millest kõnelevad näitlejate silmad ja näoilmed. Jääme lootma, et loo teine raamatki saab kord filmiks. Seda on väga vaja.