:format(webp)/nginx/o/2024/03/15/15947802t1hd502.jpg)
/nginx/o/2024/08/29/16320873t1h81d7.jpg)
Elus on ikka tulnud ette hetki, mil adun, et käitusin kellegi suhtes valesti. See on rõhuv, painav tunne, millest tahan alati nii kiiresti kui võimalik lahti saada, asjad klaarida. Vabandust paluda ehk teguviis heastada. Seekord ma seda teha ei saa …
Läinud nädalavahetusel tapsid kaks poissi Tammistes vanema mehe sõnulseletamatu julmusega. Aga mitte ainult, nad filmisid kõik üles ja paiskasid jäädvustuse internetti.
Juhtum on värske ja lahtisi otsi on palju. Seda kajastades lootsin millelegi kinnitust saada, midagi ümber lükata ... Vaatasin tapavideot.
Vaatasin, kuidas 15- ja 16aastane poiss tapavad piinates ja alandades mehe, kes ei osuta vastupanu. Kui 34sekundine klipp lõppes, olin ma hetkega kahetsuse mere lainetesse uppumas.
Ei ole sõnu, kirjeldamaks videos nähtavat. Tülgastav, võigas, brutaalne – sõnadest ei piisa. Sain aru, et minagi annan tapetud mehele hoobi. Hoobi tema väärikusele.
Pahategude eksponeerimine sotsiaalmeedias on hirmuäratavalt levinud. Midagi nii räiget kodumaakonnast ei meenu, kuid peksu ja kiusamise filmimine ja internetis levitamine on meil ennegi uudiskünnise ületanud.
Iga silmapaar alandab ohvrit üha uuesti.
See, et poisid kõik üles filmisid ja jäädvustust internetis jagasid, muudab nende teo – jõhker surnuks peksmine – mitu korda räigemaks. Sellest on saanud lõputu peks. Asjaolu, et nad tehtut filmisid, tõstab nende teo hoopis teisele tasemele. Karistust määrates jääb minu meelest karistusseadustikust vajaka. Leian, et kuritöö filmimine ja salvestatu näitamine peaks saama vähemalt eluvastaste süütegude plokis täitsa oma koha.
Iga silmapaar alandab ohvrit üha uuesti. Jõhkrutsejad on vahistatud, nemad oma jäädvustusele enam hoogu anda ei saa. Teeks nii, et hoobid Hugole lõpeks. Et keegi ei levita enam videot, mida ei tohiks olemas olla.
Ja siis tuleb leppida kõigil videot vaadanuil teadmisega, et seekord ei saa asju inimesega ära klaarida ega oma “hoobi” eest vabandust paluda.