Karmen Koppel ⟩ Seljakott, mida kergendab mõistmine

Üpris paljud leinajad leiavad end ühel hetkel üksindusest. Foto: Shutterstock

• On oluline julgeda võtta leinamiseks aega
• Mida ootamatum ja elu muutvam on kaotus, seda keerulisemaks kujuneb leinaprotsess
• Aju, mis on aastaid ehitanud üles sügavat kiindumust, ei ole nõus kõigest käsu peale hetkega loobuma

30. augustil täitus kümme aastat päevast, mil ameeriklanna, mitme leinaraamatu autor Angela Cartwright algatas rahvusliku leinateadlikkuse päeva. Maailmas on riike, nagu näiteks Kanada või Suurbritannia, kus leinale pühendatakse suisa terve nädal. Sestap pakun kõigile võimaluse korraks sel teemal mõtiskleda.

Mõistmine, mis inimesi selliselt leinast rääkima ja üldsuse tähelepanu juhtima paneb, tuleneb enamasti isiklikust kogemusest. Nii ka siinkirjutajal. Ja ehkki enamjaolt ollakse harjunud leina seostama suremisega, tuleb leinamist ette palju enamates elumuutustes, olgu see siis noore inimese esimese armastuse lõppemine või eaka inimese tervisekaotus.

Lein ja leinamine seostub enamikule ühiskonnast millegi raske ja ootamatuga. Sestap ei kiputa sellest kergelt rääkima. Ja nii leiavad üpris paljud leinajad end ühel hetkel üksindusest.

Viimaste aastate muutunud arusaam vaimse tervise toetamise ja sellest rääkimise suhtes on toonud leina käsitlemisse enam avatust. Nii on spetsialistide loetellu psühholoogide kõrvale üha jõulisemalt ilmunud hingehoidjad, leinatoetajad või -nõustajad. Raamatupoe lettidel leidub eestikeelset kirjandust, mis võimaldab inimesel kõrvalise abita saada tuge, et oma või lähedase leina paremini mõista. Ometi jõuab valdav osa leinajaid ühisele seisukohale: lein vajab teist inimest.

On igati ootuspärane, kui leinavalu aastate möödudes aeg-ajalt üles kerkib. Foto: Shutterstock

Kohtab eri arvamusi, kas leinav inimene läbib viis, seitse või veel rohkem leinafaasi. Samuti pole ühtset seisukohta, kas lein on eluaegne või kindla alguse ja lõpuga. Küll kinnitab enamik sügavat kaotust kogenuid, et leinal puudub kindel kulg ning mida sügavam, ootamatum ja senist harjumuspärast elu muutvam on kaotus, sedavõrd keerulisemaks ja pikemaks kujuneb leinaprotsess.

Leinal on mitu nägu. Nii võib haavatud hing peituda kurbuse, aga ka viha, kibestumuse, lootusetuse või ükskõiksuse taga. Või surub inimene kaotusvalu naeratuse ja rööprähklemise maski varju. Vahel on sellest ajuti abi, aga enamasti jõuab ikkagi kätte päev, mil oma leina tunnistada tuleb. Mida kaugemale see hetk lükatud on, seda rohkemat kahju võib olla iseendale tehtud. Sestap on oluline julgeda võtta leinamiseks aega.

Üks keerulisemaid teekondi on õppida edasi elama pärast oma lapse surma. Foto: Shutterstock

Eriti vajalik on anda aega siis, kui kaotusest on puudutatud lapsed. Laste leina nimetatakse teinekord triibuliseks, sest leinavale lapsele on omane rõõmu ja kurbuse vaheldumine. Tuleb muidugi mõista: mida vanema lapsega tegu, seda keerulisemaks võib kaotusega toimetulek osutuda. Teismeea emotsioonide keerises võib nii mõnigi noor tunda tungi ses kaoses alla vanduda.

Leina laineline kulg on omane ühele osale täiskasvanutestki. Seega on igati ootuspärane, kui leinavalu aastate möödudes veel aeg-ajalt üles kerkib. Ei ole õige võrrelda üht leina teisega, aga on mõistetav, et üks keerulisemaid teekondi on õppida edasi elama pärast oma lapse surma.

Sealjuures pean ma silmas ka juba täisikka jõudnud laste vanemaid. Loomulik on, et last soovitakse jätkuvalt meenutada. Samuti tuleb ette suuremat hirmu ja sellest tulenevalt tähelepanelikkust pere ülejäänud laste suhtes. Aju, mis on aastaid ehitanud üles sügavat kiindumust, ei ole nõus kõigest käsu peale hetkega loobuma.

Vahel on tuge lihtsast koosolemisest. Foto: Shutterstock

Kuidas siis olla kõige paremini leinas toeks iseendale või lähedasele? Esimene, milles selgusele jõuda tuleks, on: mida inimene ise kõige enam parajasti vajab? Vahel on see rääkimine, vahel otsitakse oma mõtetele kinnitust. Teinekord soovitakse kuulata samalaadsest kogemusest ja vahel on tuge lihtsast koosolemisest.

Lein on iga inimese sügav isiklik teekond, mida igaüks alustab oma seljakotiga. Aja ja läbitud teega muutub kotike seljas sedavõrd kergemaks, mida enam ollakse leitud mõistmist ja hoolivaid kaasteelisi. Leinaja ei ole teinekord nõus loobuma kaotatu enda elus moel või teisel edasihoidmisest, kuid leinamine muutub kergemaks ja eesootavad päevad kurbuse kõrval rõõmu sisaldavaks, kui toimunud muutus oma edasise elu osana vastu võetakse.