Taskuhääling ⟩ Mart Kalm: Pärnule on tähtis säilitada kesklinn, elu ei tohiks keerelda ainult ümber Kaubamajaka

Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm peab oluliseks ehitada Pärnus üles tugev kesklinn, kuhu saab nii auto kui ühistranspordiga ja kus oleks võimalikult palju elu. Foto: Mailiis Ollino

Sel neljapäeval tähistati Tartu ülikooli Pärnu kolledžis 325 aasta möödumist ajast, mil Tartu ülikool ehk Academia Gustavo-Carolina koliti põhjasõja eel Tartust Pärnusse ja Pärnust sai ülikoolilinn. Kogu päeva väldanud arvukates ettevõtmistes osales ka Pärnut, selle ajalugu ja arhitektuuri hästi tundev arhitektuuriloolane ja Eesti kunstiakadeemia rektor Mart Kalm, kes leidis aega põigata läbi Pärnu Postimehe taskuhäälingu stuudiostki.

Kas oskate ehk ajaloolasena öelda, milles seisneb Pärnu linna olemus? Mida on siin sellist, mida mujal ei leidu ja mida peame väärtustama ja hoidma?

Pärnu on väga unikaalne linn. Me just Academia Pernaviensise hommikusöögil leidsime, et üks Pärnu haruldusi on naisterand. See on midagi niisugust, mida püüti 1920ndatel paljudes kohtades juurutada, siis oli vabakehakultuur populaarne ja üks modernse ühiskonna tunnuseid. Aga mujal ei jäänud see nii selgelt püsima ega muutunud nii massiliseks nagu Pärnus.

See ei ole midagi niisugust, et paljad naised ja piiluvad mehed, mis oleks lihtsustatud, vulgaarne käsitlus. See on naiste emantsipatsioon. See on selgelt varase feminismi ilming. Kuid asjaolu, et see kogu nõukogude aja säilis ainult Pärnus, näitab pärnakate sõltumatust, iseseisvust, võimuvastasust, sest see oli mitteametlik institutsioon nõukogude ühiskonnas. Üks varasemaid kombeid, mida nõukogude võim ei suutnud murda. Kuigi see püüdis eestiaegsust meist igatpidi välja juurida, siis see ikkagi säilis. Selles mõttes on naisterand kultuuriline fenomen. Kuulsin, et tänapäeval pole see komme välja surnud ja naisterannas käiakse jätkuvalt.

Aga peale selle vaimustavad mind Pärnus vanad Kuphaldti puiesteed (Venemaa juhtiv maastikuarhitekt, Riia parkide direktor ja hilisem Vene keiserlike aedade inspektor Georg Kuphaldt, kelle koostatud kava järgi rajati 19. sajandi lõpus Pärnus rohealasid, parke ja puiesteid, toim). Mul on hea meel, et neid puiesteid on uuendatud siin ja seal. Ma ei ole küll praegu jõudnud Supeluse tänavale. Seal on kuurortlinna esinduspuiestee kaskedest. Juba algusest peale. Kõige vanemad pildid on sellest 19. sajandi lõpust, kui seal kasvas neli rida kaski. Seda on mitu korda uuendatud, sest kask ei ole tegelikult hea alleepuu. Kusagilt mujalt naljalt seda ei leia, et peapuiestee on kaskedest.

Muidugi meeldib mulle tohutult Siinmaa (Pärnu linnaarhitekt 1925–1944, toim) ja kõik temaga seonduv Pärnus. Sest Siinmaa on nii erandlikult huvitav ja põnev persoon Eesti arhitektuuriloos.

See on kahe ilmasõja vahele jääv periood, millest nõukogude ajal just palju ei räägitud. Mida te selllest perioodist esile tõstaksite? Olete ju Siinmaast raamatugi kirjutanud.

Mulle endale ongi eriti meelde jäänud Siinmaa, kellest ma juba Tartu ülikooli teisel kursusel kursusetöö kirjutasin. Mulle on ta olnud tähtis. Kuid loomulikult huvitab mind ka Siinmaa ümber ja kõrval olev. Aga Pärnu on moodsa arhitektuuri mõttes olnud oluline nõukogude ajalgi. Pärnu KEKi linnak oli ju kogu Eestis väga eriline ja Kuldset Kodu pean meie ehitusajaloo suursaavutuseks tänini.

Mulle meeldib see jõe avastamine väga, kuigi puhtarhitektuurselt pole see olnud vahest kõige õnnestunum.

Kuidas vaatate sellele, et kui seni on meri ja rand pärnakale olnud alati tähtis, siis nüüd on pööratud pilk rohkem jõe poole? Kindlasti muudab uus sildki meie linnapilti.

Mulle meeldib see jõe avastamine väga, kuigi puhtarhitektuurselt pole see olnud vahest kõige õnnestunum. See kvartal, mis sadama juurde (kesklinna kaile rajatav Vanasadama kvartal, mille projekteerisid OÜ Arhitekt Musta arhitektid, toim) praegu kerkib, on minu meelest päris kena. Aga sinna, mis sealt üle jõe jääb, kus on need hruštšovkad otsakuti, jõe ääres super koht ja kus nõukogude aja lõpus oli Helvi Margna ilus postmodernistlik maja, on kerkinud mingid matsakad tünnid, mis mind eriti ei vaimusta.

Siiasamasse muuseumikvartali kõrvale, kus me oleme praegu (Aida tänav, toim), kontserdimaja lähedale jõepromenaadile tahtis Mark Soosaar ehitada Läänemere kunstisadama. Aga ehitada tänapäeva globaalses maailmas muuseum ainult Läänemere-äärsetele maadele mõeldes tundub mulle kuidagi kunstlik kitsendamine ja seetõttu mul sellesse ehk väga usku ei ole. Kuid see, et mis siit edasi uue sillani toimub, on väga põnev.

Ma saan aru, et siin jonniti ja linn ei ehitanud silda päris sinna, kuhu arhitektid olid öelnud, et seda on mõistlik ja vajalik teha. Sest kellegi ärihuvid olid mängus. Pärnus on ju alati see, et ärihuvid sõidavad tervest mõistusest üle. Aga põhimõtteliselt hea, et sild üldse tuleb.

Räägitud on sellestki, et uue silla valmimine nihutab ehk taas linnasüdame asukohta. Kunagi asus see Rüütli tänava kandis, praegu rohkem jõe pool, kontserdimaja ja siinsete kaubakeskuste kandis. Kui silla valmimisel kerkib selle maabumiskohta kvaliteetselt ehitatud hooneid, nihkub linnasüda ehk pisut veel. Mis teie arvate sellest?

See on minu meelest on suhteliselt hea lahendus selles mõttes, et see osa on orgaaniliselt kesklinna küljes. Nõukogude ajal oli see kant pooleldi lagunenud, sõjas ära põlenud, jäänud tühjaks ja laokile. Nüüd on seal selleks ruum olemas.

Uue sillaga kaasneb oluline võit, et linnakeskus püsib ikka põhimõtteliselt keskuses. Kas see on nüüd mõnisada meetrit siia või sinna, pole eriti tähtis. Oluline on see, et elu ei käiks ainult ümber Kaubamajaka. Sest see hävitab linna.

Me näeme seda kõikides Eesti linnades. Vaadake, kui õudne on see, mida on teinud Lõunakeskus Tartu kesklinnaga, mis on pooltühi. Vaadake, kuidas Rakvere on lasknud teatud ärimeeste huvides tegutseda. Ringtee ääres on linna kaubamajad ja Rakvere kesklinn on täiesti välja surnud. Niisugune Kaubamajaka tüüpi areng on linnale alati fataalne.

Kui nüüd vana raudteejaama ja raudteevalitsuse villa kandis, mis koopiana on uuesti üles ehitatud, hoiab valmiv sild kahe silla vahel elu, on see väga hea.

Mart Kalmu vaimustavad Pärnu puiesteed. Foto: Mailiis Ollino

2000ndate algul polnud kesklinnas just väga palju eluruume ja ega siin väga palju inimesi elanud. Kas pole nii, et linnasüda toimib ja äridel on mõtet tegutseda, kui siin tõesti on inimesi ja elu keeb?

Väga õige. Selleks ongi vaja kortereid. Kas või seesama teie toimetuse maja (Aida 5 ärikeskus, toim), kus üleval on korterid. Et see ei ole ainult puhas kaubandus.

Kuna Pärnu ikkagi sõjas nii õudselt kannatas, ehitati siia päris palju kortermaju. Mõni neist on ilusam ja osa ikka väga prostad nagu see Pika tänava algus, aga seal on väikekorterid, kus inimesed elavad. Mul on tunne, et siin nagu inimesi on.

Aga võrreldes minu lapsepõlve Pärnuga on palju hullem ja kurvem see, et ranna rajoonist on pärnakad väljunud. Et seal on ainult suvituskorterid, mis kuuluvad kas tallinlastele, soomlastele või kes teab kellele. Kui olen talvel siia sattunud, on olnud hästi kurb vaadata, et seal jalutavad ainult spaahotellides ööbijad, aga normaalset linnaelu on ranna rajoonis väga vähe alles jäänud.

On teil ehk mõtteid, mida võiks Pärnus teha või missugust tõuget linn arenguks vajaks?

Esiteks ei taha ma kindlasti tulla pärnakaid õpetama ja teiseks olen ma ikkagi ajaloolane. Mulle meeldib olemasolevaid situatsioone mõtestada. Kui te aga tahate tulevikuideid, tuleb küsida arhitektidelt. Nemad oskavad uus asju välja mõelda.

Minu silmis on aga oluline mitte lasta linnal laiali valguda ja võimalikult neid maanteeäärseid kaubanduskeskusi nõrgestada, et need ei tasuks end äriliselt ära.

Minu silmis on oluline mitte lasta linnal laiali valguda ja võimalikult neid maanteeäärseid kaubanduskeskusi nõrgestada, et need ei tasuks end äriliselt ära. Ehitada üles tugevam kesklinn, kuhu saab nii auto kui ühistranspordiga ja kus oleks võimalikult palju elu. Kus oleks kortereid ja elanikke. Kesklinna säilitamine on praegustes oludes kõige tähtsam.

Näiteks: sõjaeelse Eesti ajal tekkinud bussitransport tõi ootamatult palju ja kiiresti inimesi linna – kesklinna Kalevi, praegusele Rüütli tänavale. Nüüd, kui meil on pärast nõukogude aega kõigil auto, ei mahu need kesklinna ära. Autostumise ohjamine ja selle kahju neutraliseerimine ei ole aktuaalne ainult Pärnus, see on kõikide piirkondlike keskuste elushoidmise probleem.

On jäänud mulje, et käite Pärnus päris tihti. Kus on teil siin hea olla, kuhu soovite minna, mida vaadata?

Ma ei oskagi kohe sellele vastata. Kõige sagedamini olen käinud siin oma kursusega, kunstiakadeemia üliõpilastega Pärnu 20. sajandi arhitektuuri kahepäevast tuuri tegemas.

Mida te neile näitate, tutvustate?

Seal on 50 objekti, millest üliõpilased teevad siis ettekanded. Seal on pedagoogiliselt vajalik katvus, et ühtepidi hakkaksid üliõpilased linna tajuma: kõik olulised majad eri perioodidest, eri hooneliigid. Kõik peab olema kaetud, et see võimalikult efektiivselt toetaks Eesti 20. sajandi või moodsa arhitektuuri kursust.

Mõne näite juba tõite: Pärnu KEKi majad. Mis veel?

Niisuguseid maju on Pärnus mitukümmend. Pärnu on ikkagi Eesti mastaabis linn number kolm. Me ei räägi siin konkreetsetest numbritest, aga sisuliselt. Ja siin on 20. sajandi arhitektuuri, isegi üks Burman (Karl Burmani projekteeritud villa Ringi 22, toim), üks Hellat (arhitekt Georg Hellat oli ka üks kunagise Endla seltsi teatrimaja projekteerijatest, toim).

Aga mida arvata nõukogude pärandist nagu praegune Endla teater ja sealsed stalinistliku perioodi hooned? Kuidas need sobituvad praegusesse linnapilti?

Te olite olukorras, kus linn oli sõjas purustatud (1944. aasta 22. septembril panid taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema ja järgnenud Nõukogude lennuväe õhurünnakus hävis suurem osa linnasüdamest, toim). Mitte kusagil Euroopas ei tahetud keskaegseid linnu taastada. Pärnu ei olnud küll nii väga keskaegne, valdavalt pigem uusaegne.

Vanalinna majad olid ju moodsate mugavusteta. Ei olnud torustikega ühendatud, olid lokaalse küttega, elektritraadid igal pool väljas, sageli kaev õues, kuivkäimlad. See oli Euroopa standard aastal 1945. Need haisesid, valgus ei ulatunud kitsaste tänavate tõttu alumistele korrustele. Igal pool oli mõte, et tahaks saada uusi ja avaraid, sanitaarselt häid, tervislikke kortereid.

Need ideed, et vanalinn on väärtus ja tuleb taastada, jättes nüüd mõned üksikud kõige ilusamad majad välja, tulid alles 1960ndatel ja 1970ndatel.

Need ideed, et vanalinn on väärtus ja tuleb taastada, jättes nüüd mõned üksikud kõige ilusamad majad välja, tulid alles 1960ndatel ja 1970ndatel. Need kitsaste tänavate ääres varemed lihtsalt likvideeriti. Polnud midagi imelikku, et Pärnus need sakslaste majad lammutati ja neid ei hakatud kõiki taastama. Selle asemele ehitati Harald Armani kavandatud paraadne oblastikeskus. See kindlasti on linnaehituslikult koomiline. Selles mõttes, et Pärnu ei vajanud seda Peterburi senativäljaku mastaabis keskset uut parki. Pärnu on nii paduroheline linn ja see teatriesine park kahe sõidusuuna vahel on ju täiesti kasutu.

See oligi mõeldud esinduskohaks. Aga seal on lisaõnnetus see, et oblastikomitee hoone jäi ehitamata ja selle asemele tuli teater, kuid teater tehti üleliidulist tüüpprojekti kohandades ja see on selline kleenuke ja paviljonlik. Oblastikomitee oli kavandatud Vee ja Akadeemia tänavale, tähendades tihedalt täis ehitatud nelja korrust. Ikka suur administratiivhoone. Niisugune paviljonlik teater oleks loogiline hoonestatud tänavate vahel, aga mitte niisuguse meeletult suure ruumi ülejäägiga väljaku ääres. Teatrihoone on liiga kleenuke selles kohas, kus ta linnaehituslikult asub.

Seal jäi ka ehitamata kino, mis pidanuks olema nurgeti teatri ees. Kino tagaosa kohal nüüd raamatukogu. Aga kui me kujutame ette, et seal oleks olnud tänavafrondini ulatuv, mis sest et suure portikuse ja sammastega stalinistlik kino, oleks see koht olnud ruumiliselt täis. See koht seal teatri ees on praegu nagu täitmata.

Osa on selle üle õnnelikud: väga hea, et raamatukoguhoone tänava äärest sammu tagasi astub. Minule isiklikult ei meeldi, et seal on ruumijääk. Ma just tulin sellest ruumist ja tore, et seal etendati kolledži aastapäeva lavastust ja pandi üles mingi ajutine välinäitus. Aga tervikuna on see killustikuga kaetud alakasutatud ruum ja linnaehituslikult tühi.

Kohalikud arhitektid on rääkinud sedagi, et teatri taga on samuti tühi ruum, mis katkestab Rüütli tänava loomuliku kulgemise. Ja ehk tasuks Jakobsoni park tänavaääreni täis ehitada.

Kui teil oleks nüüd vaja midagi ehitada ... Ka kontserdisaali võinuks sinna teha. Muinsuskaitse nõukogus oli kunagi arutusel ehitada Endla taha tornhotell. Torni me ei tahtnud, aga leidsime, et tänavaservani täis ehitatud ruum hotelliga võiks seal kindlasti olla.

See Jakobsoni monument, kuigi Jakobsoni enam keegi vahest lugeda ei viitsi ja võib-olla kirjandusloos pole ta enam ideoloogilistel põhjustel nii oluline, oli omas ajas Eesti monumentaalkunstis suur saavutus. Kuid julgen siiski arvata, et mitte nii suur, et seda ei võiks kuhugi mujale viia ega seda kvartalit täis hoonestada.

Oleks teil, pärnakatel, nüüd vaid hea idee, mida sinna ehitada. Kuigi poleks üldse halb, kui seal oleksid lihtsalt elamud, mille allkorrustel on ärid.