President Karis kooliaasta alguse tervituses: Jäägu õppimine ja õpetamine auasjaks

President Alar Karis märkis kooli alguse tervituses, et ka 30–40 õpilasega külakool saab olla edukas, kui kogukond seda täie jõuga toetab ja hariduse kvaliteedis järeleandmisi ei tehta. Foto: Margus Ansu

Möödunud aasta jooksul oleme palju rääkinud haridusest. Oleme tundnud rõõmu meie õpilaste heade tulemuste üle rahvusvahelises võrdluses, aga oleme arutanud ka õpetajate palkade, väikekoolide tuleviku ja õppimise keele üle.

Kõik need jutud ei ole alati olnud roosilised. Meie ootuste latt on kõrgel ja mõistagi tunneme muret, kui soovitud ideaaliks jääb puudu raha, oskustega õpetajaid või otsustajate tähelepanu. Paljud neist aruteludest jätkuvad ja peavadki jätkuma ka alanud õppeaastal. Kui probleemid on kuhjunud pika aja jooksul, ei lahenda neid üleöö.

Kuigi arutelude üldine toon võib olla murelik, on ikkagi positiivne, et kõigis neis on esil küsimus hea hariduse kohta. Ehk: kuidas tagada meie noortele – ja laiemalt ühiskonnale – edukas hakkamasaamine, tark ja nutikas tulevik.

See peabki olema põhiline küsimus, mille järgi joonduvad kõik muud. Haridus ei tohi jääda mugavuse või sentide lugemise pantvangiks. Eriti kuna praegused valikud määravad terve põlvkonna tuleviku.

Haridus ei tohi jääda mugavuse või sentide lugemise pantvangiks. Eriti kuna praegused valikud määravad terve põlvkonna tuleviku.

Mitte kõik otsused, mis on hariduse kvaliteedi tagamiseks vajalikud, ei ole mugavad või valutud. Näiteks: iga noor ei saa kogu kooliaja õppida naabermajas või kodukülas, kui klassid on liialt väikesed või puudub spetsialistist aineõpetaja.

Koolivõrgu ülevaatamise keskne eesmärk peab olema tagada kõigile noortele võimalus saada õppinud õpetajate abil haridus, mis vastab nende huvidele ja on mitmekülgne. Ning seda kättesaadavas kauguses.

Kas erandid on võimalikud? Muidugi on. Ka 30–40 õpilasega külakool saab olla edukas, kui kogukond seda täie jõuga toetab ja hariduse kvaliteedis järeleandmisi ei tehta. Siis ei peaks ka omavalitsus vabakondliku elujõulise algatuse suhtes pead kõrvale pöörama.

Samuti on vene keeles õppimine jätnud liiga paljud noored Eesti ühiskonnas umbteele ja lükanud nad sageli võõrasse inforuumi. Armutu statistika näitab selgelt, et nende noorte tuleviku stardipakud pole piltlikult öeldes isegi staadionil.

See on ebaõiglane nende endi ja vale kogu ühiskonna suhtes. Eestikeelsele haridusele ülemineku hirmud on mõistetavad, kuid olen veendunud, et meie õpetajad teevad kõik selleks, et õppijate ainetulemused ei lähe halvemaks, pigem paremaks.

Sel aastal soovis Eesti ülikoolides asuda õpetajaks õppima rohkem noori kui kunagi varem. Usun, et see on märk sellest, et needsamad arutelud on aidanud noortel mõista hariduse ning õpetajate väärtust.

Meie kõigi ülesanne on aidata kaasa, et kui algab õppetöö, saaksid nii noored kui ka õpetajad suunata kogu energia õppimisele. Selleks vajab igaüks toetavat keskkonda kodus ja koolis, eriti need, kes on parasjagu muudatuste keskel.

Jäägu õppimine ja õpetamine auasjaks.

Head uut tarkuse aastaringi!