Luitejooks on paras pähkel

Luitejooksul Pärnumaal Rannametsas. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Pühapäeval avati Rannametsas suurepärase luitejooksuga Pärnumaa tänavune jooksuhooaeg ja mõnusat ilma tulid nautima sajad inimesed.

Ütlen ausalt, et tegu oli mu elu esimese rahvajooksuga. Sellepärast polnud mul muud eesmärki kui kõigile tuttavatele ära teha. Sain viiekilomeetrisel metsa vahel mööda künkaid kulgenud distantsil 160 koha ajaga 28.27. Üldjoontes olen rahul, veidi ainult kripeldab, et esisada jäi kõigest kolme minuti kaugusele. Ehk järgmine kord. Pulss oli laes ja ega suurt midagi kuskilt enam võtta olnud.

Peaasi on siiski see, et tuttavad jäid kõik seljataha.

Alustasin jooksu üsna tagasihoidlikult ja jäin kohe taha troppi. Tuttavad ja sõbrad silkasid ees minema. Esimesel tõusul asusin seda asja korrigeerima ja möödusin kohe paarikümnest jooksjast. Et jooksus tekkisid kiiresti mõnekümneliikmelised grupid, oli väga hea tõusudel neist mööda spurtida ja oma kohta parandada.

Millal ma viimasest tuttavast mööda sain, täpselt ei teagi, aga seljataha ta igatahes jäi.

Korraldajad olid jooksjatele korraldanud paraja vimka. 2Silda kodulehel oli kirjas, et distants on umbes 4,5 km pikk. Neljandast kilomeetrist algasid tõsised tõusud, millest väga paljud sõna otseses mõttes kõmpisid üles. Nii oli hea enne lõppu veel mõni skalp võtta. Aga võitlesin sealtmaalt juba tõsiselt iseendaga, et üldse lõpuni jõuda. Sisendasin endale muudkui, et ainult 500 meetrit veel, kannatame ära. Suur aga oli mu üllatus, kui pärast parajalt pikka maad nelja kilomeetri märgist möödumist nägin silti, et lõpuni on veel 500 meetrit!

Et enamik sellest tuli mäkke ronida, kostus mu huulilt päris roppe sõnu. Õnneks ma polnud ainuke. Kuulsin nii mitutki jooksjat pehmet metsaalust pinnast ja künkaid kirumas. Tegu oli ikka parajalt raske jooksuga.

Aga üldmulje sellest rahvajooksust oli väga tore. Äärmiselt kihvt oli, kuidas rajal vastu tulnud võhivõõrad inimesed ergutasid võistlejaid ja pärast jooksu vahetasid võõrad omavahel muljeid.

Korraldajad pakkusid lõpetanutele taastumiseks nii spordijooki kui suppi. Lisan õnnesoovid võitjale Roman Fostile, kes oli luitejooksul parim juba teist aastat järjest.

Ürituse raames toimusid lastejooksud, koertejooks ja kepikõnd. Mõni peni osutus nii sportlikuks, et lõi pärast koos peremehega veel inimeste jooksul kaasa. Isegi silkasin enne lõppu ühe teab kust ootamatult välja ilmunud kutsaga võidu.

Suundusin jooksult kohe edasi Tervise Paradiisis toimunud plaanivälisesse BodyCombati treeningusse. Kuigi pidasin seal vapralt lõpuni vastu, oli see trenn ihull ettevõtmine. Vahepeal oli tunne, et suren sealsamas. Kahjuks või õnneks ei surnud.

Sealjuures pole mul tuttavad põrmugi kehvemad. Üks läks samamoodi pärast jooksu trenni, paar sõpra aga plaanisid trenni õhtusse.

Mind nõustav treener Jaana Junson käskis esmaspäeval aja maha võtta ja taastuda. „Kui puhkad end välja, on teisipäeval jälle hea enesetunne,“ lubas ta.

Eks näis.

Jooksurajale plaanin naasta 1. mail, kui Viljandis toimub ümber järve jooks.