Suitsiidiennetuspäev ⟩ Abi on olemas, kuid vahel on vaja aidata selleni jõuda

Suitsiidil pole üldiselt ainult ühte ajendit, vaid tegemist on murede kuhjumisega, seega oleks hea, kui inimesed ei jääks oma muredega üksi ning räägiksid neist lähedastele, sõpradele või psühholoogidele. Foto: Grete-liisa Sihver Dall-e Tehisaru Abil

10. september on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev. Suitsiid ehk enesetapp ehk vabasurm on inimese enneaegne lahkumine maisest ilmast, mis tabab ootamatult kõiki lähedasi, paisates segi mahajäänute senise elu ning tekitades tihtipeale enesesüüdistust ja jättes õhku kümneid küsimusi. Miks? Kuidas? Kõik oli ju … !? Oleks ma vaid … !?

Tihti öeldakse, et suitsiidi pole võimalik ennetada, kuid üldjuhul võivad sellele viitavad märgid olla õhus nädalaid kuni kuid, enne kui inimene selleni jõuab. Inimesel, kes kaalub elu ja vabasurma vahel, on ühtaegu soov nii elada kui surra. Kas proovida leida lahendusi oma probleemidele (mis võivad olla ka varasemad elumuutvad traumaatilised elusündmused) või valida teine tee: pääseda talumatuks muutunud olukorrast?

Inimene, kes on otsustanud vabasurma minna, on üldjuhul sellest otseselt või kaudselt mõnele pereliikmele, sõbrale, tuttavale, psühholoogile või kellelegi teisele varem rääkinud. Uuringute kohaselt on 80 protsenti inimestest andnud vahetult enne suitsiidi verbaalselt või käitumuslikult oma plaanist märku.

Kahjuks märgatakse neid märke ning pannakse pilt kokku alles siis, kui inimene on lahkunud. Sageli märgatakse teatud märke varem ja proovitakse aidata, kuid lõpuni me ühegi inimese sisse ei näe.

Kui märkad, et sinu lähedane, sõber või töökaaslane on muutunud, siis paku talle abi ja uuri, kuidas tal päriselt läheb.

Siim Schvede

Tasub meeles pidada, et igasse suitsiidi puudutavasse sõnakõlksu, arutellu või toimingusse tuleb suhtuda täie tõsidusega, sest tegu on appikarjega.

Viimase viie aastaga on tervise arengu instituudi statistika järgi Eestis vabasurma läinud üle 1000 inimese, mis tähendab, et igal aastal lahkub Eestis oma käe läbi elust umbes 200 inimest. Kahjuks tuleb tõdeda, et teatud põhjustel ei kajastu statistikas kõik enesetapud, kuid sellegipoolest on Eesti enesetappude poolest maailmas esirinnas.

Eestlaste seas levib vanast ajast arvamus „Mehed ei nuta” ehk leitakse, et mehed peaksid oma probleemidega ise hakkama saama, sest nad on mehed. Statistika kohaselt sooritavad aga mehed neli-viis korda rohkem suitsiide kui naised, kuigi enesetapukatseid on naiste hulgas rohkem.

Enesetapu põhjused võivad olla vaimse tervise häired, negatiivne stress, posttraumaatiline stressihäire, õnnetustest põhjustatud elumuutused, lein, rahalised raskused ja soov põgeneda ümbritsevast elukeskkonnast, mis on muutunud rusuvaks. Peale selle võivad inimesed tunda üksindust ja et on teistele koormaks või justkui ohverdavad ennast kellegi või millegi heaks.

Kuhu vaimse tervise abi saamiseks pöörduda?

Oma vaimse tervise murega pöörduge julgelt oma perearsti poole.

Soovi korral saab nõu küsida vaimse tervise tugiliinilt 116 123.

Veebinõustamine: peaasi.ee; lahendus.net.

Pakilise mure korral

lasteabi: 116 111 (24 h),

ohvriabi telefon 116 006 (24h).

eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (iga päev 19–7)

kirabi: 112 (24 h)

Või pöörduge erakorralisele vastuvõtule (24 h):

psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 550

psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764

psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379

psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255

erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074

erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795

Andmed: peaasi.ee

Suitsiidse inimese puhul tuleks tähelepanu pöörata sellele, kuidas ja mida ta räägib. Suitsiidsed inimesed räägivad sellest rohkem ning tihti naljatlevad selle üle. Nende inimeste suust kõlab rohkem niisuguseid lauseid nagu „Oleks parem, kui mind enam poleks” või „Varsti ma ei ole teile enam koormaks” ning nad võivad rääkida surmast kui millestki positiivsest, eriti neile endile.

Vahel aga võivad inimesed selles eluetapis suhtuda endasse ja end ümbritsevasse hoolimatult ning võib jääda tunne, et neil on kõigest ükskõik. Samuti võivad nad hakata oma vara laiali jagama ning lähedaste ja perega erilisel moel hüvasti jätma.

Tuleb meeles pidada, et suitsiid on justkui inimese viimane võimalus, pääsetee ja lootus, aga sageli saab seda ennetada. Suitsiidil pole üldiselt ainult ühte ajendit, vaid tegemist on murede kuhjumisega, seega oleks hea, kui inimesed ei jääks oma muredega üksi ning räägiksid neist lähedastele, sõpradele või psühholoogidele.

Kui märkad, et sinu lähedane, sõber või töökaaslane on muutunud, siis paku talle abi ja uuri, kuidas tal päriselt läheb. Kui sa aga tunned, et pole valmis või suuteline teda ise kuulama ja aitama, siis ära pööra pead ära ega tee nägu, nagu sa pole teda märganud. Lähene inimesele, ütle, mida oled märganud ning tunnista ausalt, et sina saad teda hetkel toetada ja aidata professionaalse spetsialisti leidmisel.

Abi on olemas, vahel on vaja inimesel aidata selleni jõuda!

Peaasi.ee avaldas taskuhäälingu „Elu pärast enesetappu“

Kogemusnõustaja Eva Koženevski, kelle isa võttis endalt elu, kui ta oli 11aastane, ütleb, et rasketest asjadest rääkida on palju lihtsam kui neist vaikida.

„Teinud selle vaikimise kogemuse läbi, on suur vahe, kas see on saladus, millest ei või üldse rääkida, või sul on vähemalt üks inimene, kellele rääkida. Kuigi alles aastakümneid hiljem olen avalikult rääkinud isa surma põhjusest, ei ole ma kogenud, et keegi oleks mulle halvasti öelnud või viltu vaadanud. Kõige levinum reaktsioon on, et inimene hakkab rääkima, et ta on ka suitsiidiga kuidagi kokku puutunud kas tööl või naabri kaudu või mõnel muul moel,“ rääkis Koženevski.

„Kui me vaikime, siis tundub, et see on väga haruldane asi, aga kui me räägime, siis peaaegu igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes on suitsiidiga kokku puutunud,“ lisas ta.

Kuula Pearaadio taskuhäälingut. (PP)