Loodusvaatlus ⟩ Pohlal koos karuga ja aiad tulvil lehelinde

Pohli jagub tänavu enam kui mullu. Foto: Karl Adami

Pruuniks tõmbunud põdrakanep õõtsus suvesoojas tuules, läbi vine paistnud õhtune päikesekera valgustas mahedalt rohu sees kõrgunud soomustindikuid ja sääseemandad, keda praegu kohtab eriti palju jõgede, tiikide ja järvede ligidal, ihaldasid verd. Selle pisut ebatavalise septembrisoojaga olen vähemalt mina jõudnud juba harjuda, kuigi loodus annab iga päev märku, et oleme teel jaheduse ja hämaruse suunas.

Ühel pärastlõunal kõndisin läbi lehtpuuvõseriku väiksema jõe äärde, et heita pilk sealsele jäljeraamatule. Pisut üle kuu aja eest varjutas nägemisvälja tihe toomingalehtede sein, millesse olid põimunud humalad ja mõni paakspuugi. Nüüd on sessamas kohas toomingad raagus ja vaade avatud pea jõekaldani välja. Jalakad on samuti lehti heitnud ja noored kasedki on nagu mullu septembris juba puujalamile puistanud kogu lehevara.

Vesimündist, mis võttis enda alla suure osa kaldaveest, on alles pruunikad rootsud, kuid tema meeldivat lõhna saab endiselt madalas jõevees liikudes tunda. Jälgedest andsid tooni kährikud, kõigest üks metskits ja jõe äärde eksinud kodukass, aga ka mudas tatsanud karu. Küllap oli sellesama päntajalaga mul kokkupuude kord õhtupoolikulgi, kui männinoorendiku keskel pohli kangutasin.