Galerii ⟩ Suurpõgenemise mälestusmärgi tarvis tuleb painutada meremiili jagu alumiiniumi

Tartumaal Tabivere veeres kõrguvas angaaris on viimased nädalad kulgenud töiselt. Skulptor Elo Liiv koos abilistega teeb pikki päevi, et Pärnu jõe kaldal tuleva nädala lõpus avatav suurpõgenemise mälestusmärk saaks alanud nädalal niisugusesse vormi, et anda tööle viimane lihv ja passitada see Tori vallas Levikivi kojas ette valmistatud maakivist alusele.

“See on väga meditatiivne tegevus,” tõdeb penoplastist vormi külge sõrmejämedusi alumiiniumpulki kinnitav kunstnik. “Kui nokitsema jääda, siis ei saa arugi, mis päev või kellaaeg on.”

Nikerdamist võib mõõta lausa kilomeetritega, sest kuue meetri pikkusi alumiiniumlatte, mille töömees Stanislav on jupitanud viie-, 10 ja 15sentimeetristeks pulkadeks, on varutud 1800 meetrit. On sümboolne, et suurpõgenemise mälestusmärgi vormimiseks kulub materjali umbes ühe meremiili ehk 1852 meetri jagu.

Sedalaadi tehnoloogia, mida siin kandis varem nii suurte skulptuuride loomiseks kasutatud pole, on Liivilegi uudne. Õiged töövõtted ja kasulikud nipid tulevad skulptori sõnade järgi kätte õppimise käigus, lennult.

“Esimesed päevad kulusid katsetamisele: kuidas skulptuur vastaks sellele, mis mul oli valmis mõeldud,” rääkis Liiv, kelle jutu järgi sai mitu kohta, mis esiti tundusid hästi vormistatud, ringi teha.

Sirget pinda, kuhu saab alumiiniumpulga ilma seda töötlemata asetada, jagub vaid randmetele. Peopesade ja sõrmede katmiseks tuleb pulki mõõta ja tööpingil toru abil painutada. Mõnele jupikesele vajaliku kõveruse andmiseks kulub hetk, keerulisemate, mitme nurga alla kõverdatavate detailide nikerdamine nõuab kauem sättimist.

“Kui midagi jääb natukenegi vale nurga alla, hakkab terve rida valesti jooksma,” selgitas Liiv töö olemust. Õnneks on alumiinium kergmetall, mille painutamine ei nõua peeneid masinaid, käterammust piisab.