Video ⟩ Intervjuu kahepaadis ehk Tõnu Endreksoni uutmoodi sügis

Tõnu Endrekson. Foto: Mailiis Ollino

• Olümpiatega on nüüd kõik, kuid oktoobris algab koostöös uue peatreeneriga uus hooaeg.
• Mägrad ja mutid ei arva olümpiasangari ilumurust midagi.
• Kumb saunas kõvemat kuumust kannatab, kas Tõnu või tema kaasa, selgub lähiajal.

Aastat 32 tagasi esimest korda puuaerud kätte võtnud olümpiasangari Tõnu Endreksoni sügis tuleb teistsugune kui viimasel veerandsajandil: mitte enam võistlusviha tulvil tippsportlase, vaid koondise konsultandina.

Kuigi kolleegid ei võta tema tasapisi otste kokkutõmbamise juttu tõsiselt, jääb uustorilasest pereisa endale kindlaks: kuus olümpiat seljataga, tunneb igiliikur, et aeg on tasa ja targu tippspordist taanduda ja viimaks perele pühenduda. Aga 2028. aasta Los Angelese olümpiamängudele mõtleb ta sellegipoolest, seekord pealtvaatajana.

Et siinkirjutaja sai 2009.–2015. aastani sõudesporti nuusutada, näis loogiline teha kahekordsele olümpiamedalistile pakkumine vestelda turvalise kohviku asemel kahepaadis.

Jaatav vastus käes, astuvad kaks peaaegu 30sentimeetrise pikkusevahega veterani kolmapäeva hommikul vaiksesse Kalevi sõudekeskusesse, kus koondise paadid riiulis seisavad. Noorsportlastel on parasjagu puhkus, nii et kui midagi piinlikku peakski juhtuma, ei ole kuigi palju tunnistajaid.

27kilost paati on lausa lust kanda. Foto: Mailiis Ollino

Et ühes taktis sõudes – või vähemalt üritades – piirid hägustuvad –, kulgeb intervjuu sinavormis.

Nii, kell tuleb tööle panna.

Ah nii, ma olen täna eriti laisk. Teinekord ei pannud trenniski kella tööle. Võistlustel pulsi ja muude andmete vaatamine pigem segab mind. Doktor Mihkel Mardna tõi hea näite Erki Noole kohta: kui ikka Tomáš Dvořák sul viimasel 200 meetril kõrval jookseb, siis sa ei vaata, mis pulss on.

Mul on jalatoed ülilähedal muidugi. Sõuda, ma arvan, saame. Ma ei tea, kes siin taga (paadi ninas ehk sõudjate keeli number ühe peal, M. P.) istunud on. Äkki Miša (Mikhail Kushteyn, M. P.)? See on tema koht, Johann (Poolak) on tavaliselt ees.

"Esialgu me korraga ei tõmbaks, muidu käime ümber," käib Endrekson plaani välja usutlevale paadikaaslasele, kes viimati istus akadeemilises sõudepaadis 2016. aastal. Foto: Mailiis Ollino

Siinkirjutajal on au istuda Itaalias Filippi tehases 2024. aastal valminud, süsiniktiivaga kahepaati eessõudja kohale. Selline tipptasemel isend maksab umbes 25 000 eurot, nii et ehkki paadikuurist -sillale on lumivalget 27kilost paati lausa lust kanda, ei tohi nii kalli varustuse puhul hetkekski valvsust kaotada.

Esialgu me korraga ei tõmbaks, muidu käime ümber.

Ah et ei usalda, jah?

Sa pole nii pikalt sõudnud ju! Ma hoian tasakaalu. Proovi ära.

Oi, kohe hakkan aeru uputama ...

Veevõtt on küll nagu Jaansonil: kiire. Näed, saame isegi hoovamisega koos hakkama. Ei käinudki ümber.

Neljane sai selle pulliga hiljuti hakkama. Neljasega ikka annab ümber minna, aga näed, suutsime. Teeme küll kogu aeg asju ühtemoodi, aga kuidagi parras tõusis … Mäletan, et võtsin jalatugesid lahti. Ei saanudki aru, mis juhtus.

Kalamees kirub meid kaldalt, et paadisilla juures edasi-tagasi sõites peletame tema kalad minema.

Minul kodus küll näkkab iga ilmaga, isegi kui keegi sõuab. Me segame teda, lähme! Mu enda jalatoed on ikka väga lähedal …

Selline inimene sa oledki, et mõtled kõigepealt teistele ja siis vaatad, kuidas ise saad?

Tjah, ma üldse ei vaadanud. Ma arvan, et see on Miša asend, arvestades minu ja Miša pikkuse vahet (Tõnu on 198, Mikhail Kushteyn 176 sentimeetrit pikk, M. P.).

Pisut üle tunnise treeningu jooksul kiruvad meid kalamehed ja me omakorda kirume kihutavaid kaatrijuhte. Foto: Mailiis Ollino

Tehniliselt on sul siin arenguruumi kõvasti. Tõmbe lõpus vajud seljaga liiga alla. Tõmbe alguses pole vaja aerulabasid sügavale uputada, laba ülemine serv liigub veepinna piiril. Keha ei peaks liikuma üles-alla, vaid piki paati.

Kuna Tõnu jalatoed on nii lähedal, et ta ei saa jalgu sirgu lükata, suundume tagasi sõudeklubisse, kus paati jõest välja tõstmata saavad korrektiivid tehtud.

Su paadikaaslased on sotsiaalmeedias aktiivsed. Miks sind seal pole?

A mis ma teen seal?

Postitad, püsid pildil, ühtlasi annaks ettevõtetega diile välja kaubelda. Ära tule mulle ütlema, et sportlaste toetused on nii suured, et lisakopikas ära ei kuluks!

Seda küll, aga lõpuks sul polegi tulemust vaja, vaid teha sotsmeedias atraktiivseid postitusi ja koguda jälgijaid.

Järgmine koht, kus head mainet ära kasutada, on tead küll kus: tulevad igasugu valimised jälle ja …

Poliitikasse sobiks ma väga hästi: mul on aastatepikkune kogemus katteta lubaduste jagamisel.

Poliitikasse minek on siis täiesti välistatud?

Täiesti välistada ei saa kunagi midagi.

On sul kosjas käidud?

Pärast Riot käidi.

Proovime jälle koos. Teeme esimese tõmbe pooliku. Oh, päris hea on, kui jalatoed on normaalsel kaugusel. Asi oli minus, mitte sinus!

Suure pikkusevahega paadikaaslased ei ole midagi imekspandavat: seadistusega annab nii mängida, et 198sentimeetrine Tõnu Endrekson ja 176sentimeetrine Mikhail Kushteyn saaks neljases edukalt tõmbed klappima. Foto: Mailiis Ollino

Oled varasemates intervjuudes maininud, et Leonid Gulovi ja Jüri Jaansoniga oli kõige mõnusam kahest sõita.

Jaa. 2001. aastal käisime U23 MMil Guloviga. Siis said aru, mis potentsiaal sellel mehel on! Tal oli väga hea tunnetus. Ta on ju kahekordne juunioride maailmameister ja kahekordne U23 maailmameister.

Aga kumb rohkem meeldib: kahe- või neljapaat? Neljases on ju ikkagi neli ego koos.

Eks jah, siis leiadki kuldse kesktee. Mitte üldse selles mõttes, et vee peale mindaks vaidlema …

Mööda sõitev kaater tekitab laineid, mis sunnivad meid peatuma.

Oeh, no need on need kaatrijuhid, kes ei mõtle! Oletame, et noorsportlane ei keera parrast üles, siis loobiks laine ilusti vett paati. Siin sõidavad ju noored ka. See on kahe silla vaheline sõudeala. Kui näed, võta korra kiirus maha.

Mahume silla alt läbi?

Mahume. Oma egodega (naerab)! Ega see 2005. aasta neljane (Jüri Jaanson, Andrei Jämsä, Leonid Gulov ja Tõnu Endrekson) lihtne olnud, seal oli egoküsimusi ka, aga paadis oli selge, et Jüri on kõige suuremate tehniliste kogemustega. Me polnud ka füüsiliselt kehvad, aga tehnikat tuli muuta, et neljast sõita. Vanaviisi ei saanud, sest see ei toonud enam edu. Sai hakata tõmbedünaamikat kohandama – see muutus tõestas ennast.

Pakun, et iga treeneriga on tehnika mõnevõrra muutunud.

Treener polegi niivõrd tehnikat muutnud. Jah, treeneril on visioon, aga sportlased istuvad paadis ja tunnetavad paati. Veikko (eelmine peatreener Veikko Sinisalo, M. P.) on öelnud, et ta näeb, mida me teeme, aga ta ei saa ju aru, kas see on maksimaalselt efektiivne – seda peame meie tunnetama. Tema näeb nüansse: kui puhtalt aer vette läheb, veest välja tuleb, kas tõmbe lõpus seisad või oled tõmbe alguses liiga aeglane. Paat peab sinu all vaba olema. Oluline, et sa ei suru jalatoele, enne kui sul aer on vees. Kui keegi filmib, on seda kõige paremini näha.

Tõmbe algus on pehme nagu kassikäpp – Rita Maier õpetas meid nii.

Põhimõtteliselt küll. Rõhuasetus oli meil varem vale, sellele ei rõhutud, et tõmme algaks lõpust.

Vana tehnikaga liikusite ju ka.

Ateena olümpial 2004. aastal Guloviga sõitsime teistmoodi kindlasti: üsna pika tõmbega, aga paat tahab tegelikult saada kõrgemat tempot. Paat pidurdus tõmbe alguses sutsu liiga palju.

Ja siis pead end rohkem kulutama, et paat jälle liikuma saada.

Põhimõtteliselt küll, see on ebaefektiivne.

Nüüd, kui pensile jäämiseks valmistud, võiks veteranide MMil ära käia.

Jaa-jaa, mul Jaanson on juba siin järjekorras.

Jälle möödub kaater. Lained loksutavad paati, aga leebemalt kui eelmisel korral.

Sihukesest lainest tuleb lihtsalt läbi minna. Istud nagu jahukott paadi põhjas.

Aga jah, Jaansoniga 2007. aastal tuli tehniline muutus. Tema treener oli ukrainlane Igor Grinko. Jaanson sõitis ühest samamoodi ja sealt see lööktõmme tuli: me lõime aeru vette. Mõte oli see, et tõmbe algus ei ole nagu pehme kassikäpp, vaid selline, et kui karussellil on hoog suur, siis sa ei võta enam torust kinni, et hoogu juurde anda, vaid lööd hoogu juurde. Meil oli sama mõte: kui paadil on suur kiirus, proovime talle suurt hoogu juurde lüüa.

Vanade aegade mälestuseks lähete uuesti vee peale Jüriga?

Jaa, ikka. Sel kevadel vist paar korda, ei mäleta enam täpselt, eelmine aasta küll käisime. Meil on seesama Pekingi paarisaeru kahene, Empacher, seisab ilusti riiulis Pärnu sõudeklubis. See on meie tarbeks, seda klubis treeninguteks ei kasutata.

Mida te paadis räägite? Meil omal ajal said kõik jutud pika ühtlase töö ajal räägitud: kes kus ja kellega käib. Pubekate värk.

Meil üldiselt on paadis kõik vait. Kui sul on tulekul olümpia kvalifikatsioon ja sa tead, et üle noatera saate selle pääsme tuua, siis sa ei keskendu sellele, kes kellega käib.

Õige jah, Johanni jutu järgi räägid sa trennis sellest, kuidas sul mägrad hoovis käivad.

Ei, mägrad on toredad loomad, niikaua kui nad sul hoovi tagurpidi ei keera! Mäkradel on selline komme, et kui sul on mõnus madal samblane muru, on ju hea tulla kaevama öösel kella ühe paiku: siis on vihmausse kergem sambla alt välja kaevata. Kui hommikul avastad, et su ilumuru on kõik tagurpidi keeratud, tuleb küll ahastus peale. Siis saad aru, et elad maal.

Nii et sinna läks lugematuid unetunde?

Sai neid sinna maetud, jah. Soovitati, et pane oma tööriided välja, need eritavad lõhna. Mõjus mingil määral.

Ja mida sa muttide peletamiseks tegid? Need olevat sind ka aastaid tagasi kiusamas käinud.

Muttidega enam muret ei ole. Olen neid elusalt kätte saanud ja autoga mõne kilomeetri kaugusele viinud, las elavad seal edasi. Ükskord püüdsin muti kinni ja tulime Vana-Pärnusse talgutele peretuttavate poole. Võtsin muti kaasa. Pidin ta panema paar kilomeetrit oma majast eemale maha, aga jätsin ämbrisse, unustasin täitsa ära, et mutt on autos. Kohalikel lastel oli väga põnev vaadata, kui kähku mutt võpsikus ennast mulla alla kaevab. Vahva tegelane, aga kahjuks tahab oma hunnikud ajada valesse hoovi.

Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sinust ei saa asja?

Spordis? Mulle ei ole kunagi keegi seda öelnud, et minus seda "miskit" pole. Vastupidi: ma ei olnud andekas, aga nähti, et olen töökas.

Sellepärast su esimene treener Märt Lelle tuligi ukse taha, kui sa pärast kaht aastat ühel päeval enam trenni ei ilmunud?

Ta ei pruukinud seda näha sel ajal, aga ta oli ikka missioonitundega noortetreener: ta tundis huvi. Ju ta midagi siis tunnetas.

Ma elasin Kerese malemajas see aeg. Lastestaadionil mängisime suvel jalkat ja kossu. Mind ikka kutsus sinna, mulle meeldis ka muude asjadega tegelda. Alguses, kui noor oled, ikka viilid. Ma näen ju, et noored teevad praegu samamoodi. Kui näiteks saadetakse vibuväljakuni ja tagasi jooksma, nad ikka kõnnivad vahepeal. Praegu vaatan seda sellise pilguga, et tore, kui noor tuleb üldse liikuma: ta vähemalt kõnnib. Küll tal tekib ka jooksuharjumus või suurem tuhin.

Ohkan, sest järsku läheb raskeks. Tõnu märkab seda. Järelikult ei oska ma esmaseid väsimusnoote hästi varjata.

Noh, vastutuul.

Kunagine paadikaaslane Vahur Mäe on Tõnu kohta öelnud, et ta on nagu pokkerimängija. "Isegi kui on raske, ei loe seda tema näost välja," iseloomustab semu. "Jaa, ega ma vee ja ergomeetri peal näitagi välja, kui väsinud ma olen. Omal ajal oli nii, et kui näiteks eelsõidu lõpetasid, ei tohtinud välja näidata, et oled üliväsinud. Selline kehakeel saadab vastasele sõnumi, nagu oleksime eriti värsked tüübid," selgitab Tõnu.

Eile hommiku poole tegin rattatrenni kaks tundi. Vaatasin, et ilus ilm. Üldiselt on mõnus alustada päeva treeninguga.

Kas noor Tõnu, kes Pärlselja spordilaagrisse vampiirihambad kaasa võttis, kujutas ette, et temast võiks saada sportlane?

Oi, see pilt on täitsa olemas, jah … See tuhin tuli, kui Mihkel Leppik hakkas mind treenima. Lelle oli esimene, siis hakkas Leppik treenima. 1996. aastal juunioride MMil sõitsime Ingmar Aijaga kahest, saime vist 24. koha. Juba siis loobusin paljudest asjadest: võisin isegi koolilõpetamisest loobuda, täpselt ei mäleta. Fookus oli treeningutel. Siis sain esimest korda aru, et tulemused tulevad mul raskelt.

Seda juttu, et sportlane peab tipus vastu üle 25 aasta ainult töökuse pealt, ma ei usu.

Kui ma võrdlen meie toonaseid treeninglaagreid praegustega, võib tekkida küsimus, kas kõike seda oli noorena vaja teha. Tagantjärele mõeldes aga ladusime endale sihukese põhja, et kui ma oleks vähegi noorem, ei oleks praegust koormust taluda probleem. Taset hoida ei ole iseenesest keeruline, kui sul vigastusi pole. Distsipliin peab olema, treenima peab, sellest ei pääse.

Kui suvel rannavolleturniiri vaatamas käisin, küsiti Kaarel Kaisilt, kuidas peaaegu 50aastasena (Kaisil oli juubel 13. septembril, M. P.) on võimalik veel nii heas vormis olla. Ta vastas tabavalt: "Kui oled seda juba 40 aastat teinud, pole see väga keeruline."

Aga kui sa paned noortele tambi peale, siis kas see lõhkumine pole?

Sa ei panegi otseselt tampi peale. See oligi Mihkel Leppiku erinevus: ta koormas sind teadlikult, me järjest kasvatasime koormust. Mul oli vundament all: olin maatöid teinud.

Horvaatia laagrites oli meeletu rutiin. Läksin vist esimest korda 1999. aastal Skradinisse. Esimene laager oli kohe kuus nädalat. Mõtle, see on aeg, kui polnud internetti ega midagi muud! Koju helistamine maksis 16 krooni! Ainult maga ja treeni, raamatud olid kaasas. Päris palju käisime nädalavahetuseti ringi, seal on ju mägine maastik. Aga kuna mahud olid üpris suured, saimegi sealt põhja.

Küsisid, et kuidas nii kaua tipus vastu pidada: aastal 2001 hakkas juba põhi tulema. Tippu jõudmise soov tekkis 1998.–1999. aastal. Sain aru, et niisama pole mõtet trenni teha, tuleb pingutada. Kuna Leppik oli treener, tema õpilane Jaanson oli tippsõudja, siis miks ma peaks uskuma, et ta mind tippu ei vii? Usaldad, isegi kui koormused lähevad päris suureks.

Nooremana, kui sa pole nii kogenud, vaatad treenerile alt üles, aga kas iga järgmist treenerit on olnud raskem usaldada? Oled sa kahelnud, kas see, mis me siin teeme, ikka toimib?

Esialgu on treener autoritaarne. Hiljem su kogemused kasvavad, tase tõuseb. Treener muutub nõuandjaks, selles mõttes sinuga võrdseks. Mingil määral võtab tema vastutuse sinu tulemuste eest, aga sina ju tunned oma keha kõige paremini. Kui on vaja korrigeerida, siis tuleb korrigeerida. Aga ära aja sellega segamini väsimust, ka vaimset väsimust, mis ei tähenda, et su keha on väsinud! On juhtunud küll ja veel, et keha on nii väsinud, mõtled, et täna küll ei jaksa neid lõike teha. Teed siis selle trenni ära ja saad aru, et eksisin: vaim oli väsinud, mitte keha.

Enne ja pärast Rio olümpiat käis usin katsetamine: prooviti, millised paatkonnad toimivad. Kas sellest segaduste ajast jääb miskit kripeldama?

Nojaa, ma ju astusin paadist välja, sest Jämsät taheti paadist välja jätta. Ütlesin, et Jämsä pole küll süüdi, et Londonis neljas koht tuli.

Vahepeal moodustati kaks neljapaati ja sõitsite kaheseid. Ei pandud nelja kõva meest kokku, et kõrgeid tulemusi saavutada, võib-olla jäid medalid niimoodi võitmata. Katsetamine iseenesest on ju normaalne, nooredki saavad kogemust.

Muidugi. Küsimus on, mis eesmärgil katsetada. Siis tuli uus neljane välja: Kuslap ja Anderson (Kaur Kuslap ja Sten-Erik Anderson, M. P.) olid paadis (koos Kaspar Taimsoo ja Allar Rajaga, M. P.). Lõpuks oligi nii, et ma ei sega vahele: mul on juba pikk karjäär seljataga ja tekkinud väga kindlad arusaamad. Lihtsalt paadi libistamisega kaugele ei jõua.

Niisiis, see jutt, et sa oled diplomaat ja leplik, üritad kõigiga läbi saada, ei ole päris tõsi?

Üldiselt ikka olen.

Pehmo ju ka mitte?

Muidugi mitte! Kui mu sõber visatakse paadist välja sellise asja pärast, milles ta isegi süüdi pole ... loomulikult astun ma tema eest välja. Kuidas sa pärast sõbrale otsa vaataksid?

Olete Allariga viimasel ajal rääkinud vaimujõust. Mida see endas kätkeb?

Et miks ma enam sõuan. Üks asi on võistlusviha, mis hakkab kaduma. Sõudmine on ülikurnav ala. Tahtmata mõnele muule spordialale liiga teha, aga sõudmises kestab pingutus mitu minutit, mitte ainult minuti. Kui su pingutus kestab kuus minutit …

… iga kord mõtled poole maa peal: miks ma siia tulin, miks mul seda vaja on?

Teinekord juba isegi 700 meetri peal. Esimene kord lööb hinge kinni juba minut pärast starti, kui tunned, et siit ei ole enam võimalik edasi minna, aga organism hakkab vaikselt tööle. Mul ei ole raske trenni tulla, trenni teha, aga küsimus on eesmärgis: mille nimel?

Raha nimel?

Siin ei ole ju suured rahad mängus. Ei ole mingi suusatamise MK, kus võidad etapi ja saad kõvasti raha. Meil on riiklik toetus ja vastavalt A-, B- või C-kategooria. Seda sporti sa ei saagi raha eest teha. Parem ära alustagi. Kui sa juba tipus oled, siis jah, tasub, aga ka siis ei ole sa rikas.

Kui sina 1992. aastal alustasid, olid kasutusel Dzintarsid, rasked puupaadid. Ilmselt sõitsid ka kulplabadega aerudega.

Dzintarsiga alustasin küll, aga mul oli isegi plast-, mitte puupaat. Algul punane, siis roheline. Siis tuli juba idasakslane, valge Ida-Saksa paat. Oli vist number 34. See oli väga hea paat juba! Pärast seda tuli üks vanem Empacher.

Esialgu sõitsin puu-, pärast grafiitkulpidega. See, et treener mulle grafiitaerud tõi, oli ülikõva sõna. Ülim tunnustus, kui pärast võistlust treener annab kergemad, kulplabadega grafiitaerud. Ma veel Mihkel Leppiku käest küsisin, kas nendega võib trenni ka teha või tohib ainult võistelda.

Vana paadikaaslane Jüri-Mikk Udam hästi ei usu, et sina ja Allar tasapisi otsi kokku tõmbama hakkate ning järgmisel olümpial kaasa ei tee. Tokyo olümpia järel rääkisite ju sama juttu.

Olümpianeljasega on nüüd kõik. Ühesega on lihtne: oled omaenda peremees. Neljasega on oluline jälgimine, koostöö, kellaajad. Klapitad, sest sul on pere: kui on vaja midagi laste pärast ära teha, siis sa teed, kui ei anna edasi lükata. Sõudmine on oluline, aga pere on ikkagi number üks.

Loomulikult, kui on vaja, olen noorematele olemas. Käisimegi õhtuti vee peal laagrites. U23 neljapaadi liikmed, ma arvan, said väga hea kogemuse. Kui õhtune trenn on taastav aeroobne, saan anda paaditunnetust edasi. Ma näen, kui palju see annab juurde. Jah, treener seletab paadis, ütleb, et muuda seda või teist. Aga kui sa ei tunneta seda, võtab see tuhandeid tõmbeid aega, et mingigi muutus tekiks. Aga kui sa ise istud paadis, annad rütmi ette. Oled eessõudja koha peal ja seal ta juba hakkab tõmmet tunnetama. Ta taipab: "Ah seda see treener siis mõtleski, kui ta ütles: ees suunavahetus kiire ja konkreetne! Et paati enne kinni ei sõidaks."

See oli mulle mõeldud, jah?

Jah (naerdes). Ühe laagri jooksul on võimalik väga suur muutus ellu viia. Kõik oleneb muidugi sportlasest ja kuidas ta infot vastu võtab.

Kui hästi sina kriitikat vastu võtad?

Üldiselt ikka hästi. Omal ajal sai seda korralikult vastu võetud: olümpiahõbe korrutas 2005. aastal söögi alla, söögi peale: "Ära uputa aeru!". Tõenäoliselt oli tegu parema aeruga. Ja nii paar kuud. Lõpuks oli korras. Kui oluline on see, et õpid tehnilise puhtuse ära! Pärast läheb palju lihtsamaks.

Pallimängijatel on hea ilkuda, et mis see sõudmine siis ära ei ole: õpi üks liigutus ära ja tee seda hästi. See ei ole ju nii!

Ei saagi olla, sest ilmastik ja veetingimused muutuvad. Ühest sõita on üks asi, suuremas paadis on tehnika teistsugune. Füüsiline vorm juurde. Kui õpid mingi väga hea tehnika ära, siis see nõuab väga head füüsist. Üks asi on see, mis tehnikaga sa liigud trennis, aga võistluskiirusel? Sa pead suutma seda ka väsimuse pealt teha. Kui laktaat kuhjub lihastesse, hing on paelaga kaelas, pead veel suutma paadi vaba liikumist säilitada. Ongi lihtne vaadata, et oh, mis seal siis nii väga on, tõmbavad niimoodi! Aga tegelikult on tehniliselt keeruline spordiala. Pane ilmafaktor juurde: külje-, vastu-, allatuul, lainetus. Kõik kohe muutub. Üldine liigutus on muidugi sarnane.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Johann Poolak (@johannpoolak)

Näed, mingisuguse liigutuse olen ka mina omandanud. Kusjuures kuue aasta jooksul ei läinud ma kordagi ümber. Suutsin küll lõigutrennis siinsamas, Konse motelli ees stardikiirendust harjutades mõlema aeruga korraga "konna" panna ehk aerud läksid käest ära, aga ikkagi ei läinud ümber. Mis tunne on paadiga ümber minna?

Huvitav tunne on! Kui kevaditi rondid ujuvad vees ja vesi on kõrgem, toob see järjest sodi allavoolu ja kõike sa ju ei näe. Kui lähed tõmbe algusse ja üks aer vette ei lähe või läheb rondi peale, siis on minek. Kogu selle aja jooksul (alates sõudetrenni minekust, M. P.) olen kolm–neli korda ümber käinud. Neljasega oli viimane kord, ülejäänud jäävad ammusesse aega. Kunagi Viljandis käisin ühesega ümber, jätsin vist tulli lahti.

Pärast tunni ja 15 minuti pikkust treeningut oleme tagasi Kalevi sõudeklubi paadisilla kõrval elusa ja tervena. Mulle jäävad mälestuseks kaks väikest villi paremal käel.

Nüüd teeme nii, et sina hoovad, mina tõmban. Ma ikka noorematele õpetan füüsikat: mis jõud mõjuvad mis nurga alt. Kui oled kolm meetrit plotist eemal, kuidas liikuda külg ees: üks hoovab ehk liigutab paadi ahtrit, teine liigutab nina ehk tõmbab. Näed, ei läinudki ümber!

Kas kartsid, et läheme?

Ei kartnud. Ega kui treener läheb algajatega vee peale, peab ta olema ootamatusteks valmis. Esimene tõmme ongi kõige keerulisem: kuidas koha pealt ära minna. See on nagu jalgrattasõit: kui laps juba liigub rattaga, on tasakaal väga hea, aga proovi sa liikuma hakata.

Sa ei pannud kella tööle, nüüd ei teagi oma keskmist pulssi.

Oh, ma arvan, et madal võis olla. Iseenesest ma olen kõrge pulsiga. Enam ta ei lähe nii kõrgele, aga nooremast peast läks ikka üle 200. Kõige kõrgemat olen näinud viie kilomeetri aastajooksul Raekülas: 207. See oli ikka ammuses nooruses. Praegu neljasega aeroobses treeningtsoonis trennis, kui tõmme on hea konkreetne, on pulss 160 alla.

Jooksmist naudid?

Ikka. Joosta on nagunii vaja. Kuidas sa neid luid ikka tugevdad: ikka põrutuse kaudu. Joosta mulle meeldib, kodus käime ka. Vanem poeg Robin lippab nagu noor põder.

Selline tipptasemel kahepaat maksab uuena umbes 25 000 eurot, seega ei tohi nii kalli varustuse puhul hetkekski valvsust kaotada. Foto: Mailiis Ollino

Pärast paadi kuivatamist ja riiulisse panekut jätkub vestlus kaldal.

Sul on kolm last: 15aastane Robin, 13aastane Bruno ja seitsmene Adeele. Pesamuna alustas just kooliteed, mida issi süda seepeale teeb?

See õpetaja, kes Robiniga alustas, tuli Adeelele nüüd. Väga tore õpetaja. Selles mõttes on tuttav kõik, aga tunne on ikka selline, nagu ise oleks kooli läinud. Lasteaiaga jäin väga rahule. Tori kool on väga tore – see pole mammutkool. Omal ajal Pärnu 4. keskkoolis (Ülejõe gümnaasiumis, M. P.) oli vist 1200 või isegi 1400 õpilast. Tuli teinekord õppida õhtuses vahetuses.

Adeele on ka juba aru saanud, et kool ei kesta ainult üks päev, vaid aastaid. Maainimestel on luks elu: koolibuss võtab lapsed teeotsast peale ja toob tagasi. Kõik kolm last lähevad ühe bussi peale. Põnev saab kindlasti olema.

Sa pidavat olema selline mees, kelle moto on "Teeme kõik asjad kohe ära, siis on tehtud“. Kas see oli juba varasest noorusest nii ja peab siiani paika?

Ülikooliajast küll ei mäleta, et oleksin tahtnud õudselt vara ära teha kõik uurimistööd, siis käis ikka viimasel hetkel.

See mees on siiamaani olemas, aga aega on veel. Allar Raja hakkab mulle mõjuma – see on huumor loomulikult. Ta on viimase hetke mees, mina võtan asjad varakult ette. Tal pole hullu, kui jäävad viimasele hetkele, nagunii saavad tehtud, ma usaldan teda. Noorematel on nagunii tehtud.

Me siin kuttidega viskame nalja vahepeal, et “oot-oot, sind polnud siis veel planeeritudki, kui mina kuskil võistlesin”. Vee peal küll pole vanusevahet tunda: seal on füüsiline töö, aga elud on erinevad. Kui teised kutsuvad disc golf’i mängima, jään pigem koju.

Mul on mitmest usutlusest jäänud silma sõnakasutus: naine ja lapsed on KANNATANUD, samal ajal kui sina oled elanud oma unistuste elu. Mööndustega.

Kevadlaagrite ajal olid lapsed koolis-lasteaias ja igapäevaste asjaajamiste juures ei olnud minu eemalolek nii tajutav. Naisel oli küll logistiliselt suurem koormus: huviringides peab ju käima, nii et sõitmist on omajagu. Suvine võistlusperiood aga kattub laste vaheaja ja abikaasa puhkusega, siis ongi kõige keerulisem leida aega, et midagi koos ette võtta. Alles koroona-aastal sain aru, mida tähendab suvi: võistelda ei saanud, trennis said käia, aga meil oli suvi olemas.

Kannatus ja ohverdused on mündi üks pool. Aga uhkus, et neil on selline issi-abikaasa?

Ei no mis uhkus, kaua sa purjetad sellega! Selles mõttes on ju kannatamine, et kõiki asju, mida võiks koos teha, ei saa ju, sest sind pole füüsiliselt kohal. Keegi teine võib ju teha, aga sina neid ei tee. Minu vanemad enam ei lähe nendega seiklusparki ronima, aga mina tõenäoliselt homme lähen. Lastele see uhkuse asi õnneks korda ei lähe. Neile on oluline, et ma kohal olen.

Kannatuste kiuste oled naisega 20 aastat koos olnud. Kuuldavasti pole lihtne olla sportlase ega sõjaväelase naine. Mis hoiab koos kaht inimest, kellest üks on pool aastat lennus?

Ma lubasin juba ammu, et hakkan lõpetama. Vist pärast Riot esimest korda, aga siis tundsin, et hoog on sees, ei taha ära tulla. Kui sul hõbe on, pronks on, aga näed potentsiaali kuld võita … Võib-olla see hoiabki meid koos, et lennus olen (naerab). Lapsed on ühised, huvid ka.

Räägitakse jah, et sportlastel on suur ego, nendega on raske elada. Ju siis mul ei ole nii suur ego. Või me mõlemad oleme egod? Selle kohta on hea ütlemine: ma ei olegi majas peremees, ma olen perenaise mees. Kaks isiksust on koos ja mõlema sõna maksab, kui vaja. Meile mõlemale meeldib näiteks sport.

Nii et järgmine kord olümpiale siis turistina.

Põnev oleks küll kõrvalt jälgida olümpiat.

Mis nüüd muutub, kui aega on laialt käes?

Praegu on, jah, aega laialt käes, olümpiatega on kõik, kuid oktoobris algab uus sõudehooaeg.

Ma olen väga rahul. Nii tore on tiksuda (naerab). Kodus on ju tegemata töid: mis on aastate jooksul tegemata jäänud, tuleb nüüd ära teha. Lastetoad on vaja lõpuni teha, et igaühel oma tuba oleks.

Mõtlesin, et võiks pojad vee peale viia, nad pole akadeemilise paadiga käinud.

Tõnu Endrekson. Foto: Mailiis Ollino

Vanem poiss käib võrkpallis Peeter Kaisi juures, noorem poiss sulgpallis. Mingi trenn peab lastel ikka olema. Muidugi võivad ka individuaalset sporti teha, aga võistkonnasport kasvatab kohusetunnet: isegi kui tekib laiskusmoment, pead minema, sest näiteks paat ei saa ilma minuta vee peale minna. Kui me oleme ühes paadis, ei piisa sellest, et me oleme ühel “leheküljel”. Kas me saame ka ühtemoodi aru, mis sinna kirjutatud on?

Olümpiapronks Andrei Jämsä väntab parasjagu Jaansoni rajal meist mööda. Mainib, et tal on vaja ratas parandusse viia. Tõnu hakkab kohe lahendusi pakkuma, mida ise nokitseda annaks, ja soovitab, kelle juurde ratas viia. "Näed, ma ju ütlesin sulle, milline Tõnu on!" viitab Andrei päev varem toimunud vestlusele, kui palusin Tõnu kohta paar sõna öelda.

Mitu sõpra-trennikaaslast mainisid sind iseloomustades, et oled universaalne meistrimees, kuldsete kätega. Kui näiteks hotellis on ventilatsioon umbes, hakkab Tõnu kohe asja joonde ajama.

Kliimaseadme filtrid on tõesti esimesed asjad, mida ma hotellis puhastan.

Mulle meeldib nokitseda. Oma maja ehitusel olin ma kõrval ja nüüd kõrvalhoones tahaks ka ise toimetada. Mul on tehniline huvi ja musta tööd ma ei karda. Arvan, et see huvi tuleb kodust. Mu isa on hariduselt mäeinsenser, ta on samasugune nokitseja. Kui kuskile kolisime, siis ikka tegime ise remonti. Tema kõrvalt õppisingi.

Sinu kohta öeldi veel, et saunas kannatad kuumust küll.

Saunamees olen küll, aga tõenäoliselt oma naisega ei suuda sammu pidada. See on paljuski seotud sellega, et füüsiline koormus on nii suur, et ei jõua enam saunas olla – see on mu hea vabandus. Pean nüüd vaatama: kui asi ei kehti, on asi minus, mitte koormuses (naerab).