Suurpõgenemine Pärnumaalt ⟩ Pagejate lood: Saksa sõjaväe ülekavaldamine, valge laeva ootamine Kihnus, kümme päeva triivimist

Päästeaktsioonides osalenud kalapaadi PÄ-1052 ühe meeskonna moodustasid navigeerimisoskust omavana purjelaeva Pärnumaa kapten Nikolai Loorents, motorist Viktor Polvnikov-Palango ja kalur Andrei Mirk Raekülast. Foto: Erakogu

Sel sügisel möödub 80 aastat suurpõgenemisest, mil tuhanded eestlased otsustasid pageda läheneva punaterrori ehk küüditamise, repressioonide ja võõrvägedesse värbamise eest. Kokku lahkus Eestist hinnanguliselt 80 000 inimest.

1944. aasta suvel toimus otsustav pööre teises maailmasõjas. 6. juunil maabusid liitlased Normandia rannikul ja sõjategevus hakkas läänes kanduma Saksamaa territooriumile. Sellele järgnes 20. juunil ebaõnnestunud atentaat Hitlerile. Idarindel jõudis sõjategevus taas Eestimaale, kui Nõukogude vägede pealetung Leningradi rindel tipnes Narva vallutamisega 26. juulil. Vaivara Sinimägedesse tõmbunud Saksa vägede ja selle Eesti üksuste sinna rajatud kaitseliin jäi siiski mõneks ajaks püsima, mistõttu punaarmee otsustas suunata pealetungi põhijõu Tartule. Vältimaks lõksujäämist, otsustas Saksa armee ülemjuhatus 16. septembril Eesti mandrialalt taanduda.

See tõi kaasa põgenikelaine ka tsiviilelanike hulgas, kellele esimese Nõukogude okupatsiooni kogemus 1941. aastal andis põhjust karta järgnevaid repressioone, eriti neil, kes kas vabatahtlikult või sunnitult olid pidanud tegema koostööd Saksa võimudega.

Saksa väed lahkusid nii maitsi kui transpordilaevadel Eesti sadamatest. Nende pardale sai peale sõjaväelaste ja -varustuse tuhandeid tsiviilpõgenikkegi. Kaotusmeeleolus ja purustatud Saksamaale mineku asemel kujunes eelistatumaks sihtkohaks sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kus ei olnud ees kumbagi vihatud okupanti: ei sakslasi ega venelasi. Ja kui elanike evakueerumist Saksamaale okupatsioonivõim soosis, siis põgenemist mujale püüti igati takistada. Ka Pärnu sadam ja laht olid tugeva valve all ning väljasõit ilma loata rangelt keelatud – seda jälgisid sakslased valvepostidelt nii Pärnu sildadel, sadamas kui valvekaatritelt sadama akvatooriumis ja reidil.

Põgenemisi kajastavatest mälestustest kerkib esile Vana-Pärnu kaluri Andrei Abe perekonna põgenemislugu. Seda just kirjeldatud ettevaatlikkuse poolest, vältimaks Saksa valveposte Pärnust lahkumise ajal.

Põgenemine valvatud jõesuudmest

Muhu saarelt põlisest kaluriperest pärit Abe oli asunud elama Pärnusse ja tõusnud lihtsast mõrrasulasest iseseisvaks kaluriks oma püügimeeskonnaga. Perekonna kodu asus Vana-Pärnus jõekaldal, täpsemalt Sauga ja Pärnu jõe ühinemiskohas, suurte kalaeksportööride August Tolli ja August Kampmanni maja vahel.

Kell kaks öösel vastu 20. septembrit põgenes Andrei Abe koos naise ja lastega oma kümne meetri pikkuses kalapaadis, võttes kaasa veel 23 inimest. Kuigi Abe oli mitmendat põlve rannakalur, puudusid tal oskused ja kogemus Läänemere ületamiseks. Seepärast liitus paatkonnaga Pärnu kalanduskooli juhataja ja kaptenipaberitega Johannes Silberberg-Sillamaa.

Vahelejäämise vältimiseks võeti ette rida abinõusid: otsustati väljuda pilkases ööpimeduses, orienteerumiseks vajalik kompassinäidik kaeti fluorestseeruva ehk helendava värviga. Pardal olnud kümmekond last vaigistati magusaga. Julgemata käivitada paadimootorit, otsustati jõesuudmest paat vedada köitpidi välja kahe mehe jõul, kõndides piki Vana-Pärnu muuli avamere suunas. Ja et teadaolevalt patrullisid ka reidil sakslaste valvekaatrid, tuli paat muuli otsast samuti käsitsi vedada tagasi nüüd juba muuli merepoolsel küljel Vana-Pärnu ranna poole.