Stand-up: Peeter Volkonski tegi muhedat naabrimeest

“Vanasti ma vastasin, kui küsiti “Mida vabal ajal teete?”, et panen tina, aga siis selgus, et ega seda saa vabaks ajaks nimetada ka. Alkoholiga ei sõbrusta, mul lihtsalt pole aega. Kogu aeg olen roolis,” tõdes Peeter Volkonski kirjanduslikul kohtumisel Koidula muuseumis. Foto: Urmas Luik

Pärnu Koidula muuseum oli tol kirjandusliku kohtumise õhtul rahvast pungil, nii et isegi klassiruumi akna taga seisid inimesed.

Kohtumist vürsti, näitleja, luuletaja, tõlkija ja lauljaga võikski iseloomustada kui püstijalakomöödiat, kuigi päevakangelane ise istus. Ühestki otsast ei tundunud, et tegemist võiks olla Rjuriku järeltulija või Kaja Kallase sugulase või kas või omaaegse teisitimõtlejaga. Äsja 70 saanud Peeter Volkonskist õhkas sõbralikku naabrimeest, kellega muhedalt maailma asjadest lobiseda.

Kas midagi põrutavat või uut teada sai, on iseküsimus. Isegi äsjase Lihula heategevusliku jalgpallimatši kohta, kuhu teda oli kohale kutsutud oma “Helinälja” vanglalaulu pärast kui Propelleri-aegset dissidenti, ütles ta, et ei tea selle kohta midagi.

„Mina istusin autos, nad (ürituse korraldaja Jaanus Getreu, kes sunniti Lääneranna spordikooli treeneri kohalt lahkuma, ja kaaskond, toim) tegid Propa laulu ümber. Nad küsisid mu käest, kas tohib,“ selgitas Volkonski ja lisas, et see oli kohaliku võimu asi. Tema oli kontserdil kohal, aga ei oska seda üldse kommenteerida. „Eks ta üks omavaheline aasimine, pilamine olnud. Kas läksid üle piiri? Istusin autos, nad jäid hiljaks, passisin tükk aega. Oli jutt, et nad tulevad võmmiautoga sireeniga kohale, aga mis seal pärast toimus, ma ei tea. Ma tõesti ei tea.”