Kolumn ⟩ See üks ootav süli

Mitte ainult lapsed, me kõik vajame kas või üht õlga, kuhu aeg-ajalt toetada oma pea.  Foto: Shutterstock

Ta tunneb, et temast ei piisa, et ta võiks olla teistsugune, et teda ei oodata, et teda ei kuulata. Ta hoiab need mõtted endale. Aeg-ajalt pressivad need klombina kurku, ta surub need tagasi roppuste ja rusikatega. Tema süda sulgub, hing läheb katki – ta lakkab ennast armastamast, muutub tundetuks, empaatiavõimetuks.

Ta on väike inimene, kes vajab kas või üht turvalist paika ja hingelist, kelle rüppe ta saab minna ka siis, kui on korda saatnud kõige kohutavama sigaduse. Ilma hinnanguteta, lihtsalt kallistus.