/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
Lihulas nädalavahetusel päädinud ja nüüd 6. oktoobrini mujalegi – Vändrast Narvani – oma seanssidega jõudva Matsalu loodusfilmide festivali võitis sel aastal Austra ja Hollandi koostöös valminud sügavale hinge minev film “Luukereranniku lõvid”.
Galerii ⟩ Loodusfilmide festivali võitis lugu orvuks jäänud lõvikutsikatest
“Luukereranniku lõvid” näitab tõelist täiskasvanuks saamise lugu kolmest orvuks jäänud kõrbelõvikutsikast, kes avastasid Namibia Luukereranniku müstilisel rannal kõige tähelepanuväärsema ellujäämisviisi.
Will ja Lianne Steenkampi film jälgib lõviuurija Philip Standeri tööd, kui ta on tunnistajaks orvuks jäänud poegade teekonnale alates nende esimestest ebakindlatest sammudest kõrbesüdames kuni erakordse elu avastamiseni Luukererannikul.
/nginx/o/2024/10/02/16391623t1h198a.jpg)
Festivali rahvusvaheline žürii kirjeldas võidufilmi nii: “See on rohkem kui lihtsalt lugu metsikutest lõvidest erilises elupaigas. See on sügavalt liigutav lugu inimese ja looduse vahelisest sidemest. Film toob kaunilt esile loomade loomuliku võime õppida uusi asju ja nii kohaneda pidevalt muutuva maailmaga, kus ellujäämine nõuab nii füüsilist kui vaimset vastupidavust.
Lõvide uurija doktor Philip Standeri suhe loomadega on sügavalt isiklik. Aastakümnete pikkuse uurimistöö tulemusel ei näe ta neid lihtsalt loomade, vaid oma pereliikmetena, kelle iga võitlus ja rõõm peegelduvad ka tema enda tunnetes. See on intiimne teekond, kus vahelduvad rõõm, kurbus, lootus ja lootusetus, väljakutse ja lahendus. Lõvide pilkudes ja kehakeeles kajastuvad inimlikud emotsioonid – kaotusvalust uue elu sündimiseni ja ellujäämise rõõmust muutuvas maailmas.”
MAFFile esitati tänavu 821 viimasel kahel aastal valminud loodusfilmi, neist hoolikalt välja valitud poolsadat filmi sai näha festivali ekraanidel ja võistlusprogrammi filme hinnati kahes kategoorias: “Loodus” ning “Inimene ja loodus”.
/nginx/o/2024/10/02/16391628t1h8e9e.jpg)
Äramärgitud kolm filmi
“Gepardipere – võitlus ellujäämise nimel” (režissöör Hansa Winshaw) on žürii tunnustust mööda “Lugu, mis poeb naha vahele ja tuleb vaatajaga kaasa. See on lugu uskumatult vaprast emast, kelle hoole all on korraga üheksa last. See on ka lugu vanaemast, kes võtab oma hoole alla lapselapsed. See on lugu täiskasvanud tütrest, kes tuleb appi oma vigastatud emale. Ja lugu õdedest-vendadest, mängusõpradest, kes üksteist hoiavad hoolimata sellest, kas nad pärinevad ühest emast. Loomade omavahelistes peresuhetes on nii palju äratundmist. Mõistmist, et ole sa inimene või gepard, perekond on perekond ja armastus on armastus.”
/nginx/o/2024/10/02/16391626t1h7e84.jpg)
Samuti äramärgitud “Magnifica – kutsumata külaline” (režissöör Ville Koskinen) kohta sõnas žürii nii: “Linateos näitab omamoodi tragikoomilises absurdivõtmes, kuidas kõik, mis on inimesele tundmatu, näib meile automaatselt kole, ohtlik ja hirmutav. Maalilisse Soome suvilajärve ühtäkki tekkinud tumeda lödi olluse näitel maalib režissöör kujuka üldistuse sellest, kuidas me tihti käitume võõraga, kes tuleb meie harjumuspärast idülli rikkuma. Süüvimata sissetungija olemusse, soovime talle esmajärjekorras tule otsa panna. Jäädes ka sellises olukorras soojalt humaanseks, näitab film läbi koomilise võtme inimliigi piiratust ja hirme, millel enamasti on väga suured silmad. Lühikese aja sisse on põimitud palju infokihte, linateose pinge kasvab suisa õudusfilmilikult ja geniaalse punkti paneb lõpulaul.”
Kolmas äramärgitud film “La Macchina Fissa – Clarki aed” (režissöör Emilio Neri Tremolada) on žürii kirjeldust mööda “film, mis liigutab meeli oma liikumatuses ja pretensioonituses. Me näeme aja voolamist kunagises sookuivenduspumplas, taimede sündi ja hääbumist, aga ennekõike inimese suhet teda ümbritseva floora ja faunaga. Sümpaatse peategelase Clark Lawrence’i rahulikku toimetamist ja poeetilisi kommentaare jälgides kutsub film üles vaatama enda ümber, võtma aega, hindama ebatäiuslikkust ja “kitsešokolaadi” kasulikkust.”
/nginx/o/2024/10/02/16391629t1h5f98.jpg)
Eriauhinnad
Žürii eriauhinna pälvis “Salapärane Põhja-Vietnam” (režissöörid Heike Grebe, Michael Riegler, Johannes Berger, Stephan Krasser).
“Film avab vähe tuntud piirkonna looduse salapära, elurikkust ja ohte,” põhjendas žürii. “Meid võetakse kaasa teekonnale Vietnami eri paikadesse seal elavate põnevate, kuid kahjuks tihtipeale otsesest ja kaudsest inimtegevusest ohustatud liikide juurde. Näeme looduskaitsjate väsimatut tööd elustiku hoidmisel. Paljude probleemide kiuste on põhjust vaimustuda seni säilinu üle ja olla optimist eriliste elupaikade ja liikide kestmise suhtes.”
/nginx/o/2024/10/02/16391622t1hf924.jpg)
Samuti eriauhinna pälvinud Asgeir Helgestadi “Looduse kutse” on hingematvalt intiimne ja võimas portree tema kodumaa Norra loodusest. Kogenud filmitegija-fotograafi kaamerasilma kaudu näeme siin ökosüsteemi õrna tasakaalu pika aja jooksul, alates mesilastest tema farmis kuni mägedes uitavate põhjapõtrade ja ookeani ääres elavate lunnideni.
Helgestad toob meisterlikult esile nii looduse ilu kui pakilised ohud, millega see inimtegevuse tõttu silmitsi seisab. See sügavalt isiklik narratiiv tuletab meelde meie elutähtsat seost inimesest erineva maailmaga, jäädvustades looduse vastupidavust ja haavatavust graatsiliselt ja selgelt.
Parim montaaž
Kategoorias “Loodus” hinnati parimaks “Taltsutamata – elu jões” montaaži (Uwe Müller, Mirco Tribanek).
Jõed on žürii sõnutsi üks ohustatumaid elupaiku, kus elustiku kadu on viimastel aastakümnetel olnud erakordselt kiire. Samal ajal on teadlikkus Euroopa vooluveekogude kehvast seisundist madal. Filmis voolab lugu pildikeeles sujuvalt koos jõega, viies vaataja kõige pisemate jõeelukateni, ühtlasi koos jõest pärineva toiduga eemale jõe kallastest, rõhutades vooluveekogude kaugele ulatuvat mõju maismaa ökosüsteemile. Heas seisus jõed ühendavad nii elupaiku kui keerulisi toiduvõrgustikke. Selle teadmise oskuslik edasiandmine aitab vooluveekogusid kaitsta.
/nginx/o/2024/10/02/16391627t1h8f04.jpg)
Parima montaaži auhinna kategoorias “Inimene ja loodus” pälvis “Ritsikavabariik” (Alyse Ardell Spiegel).
Montaaž loob selle cinéma vérité tüüpi filmi üldise rütmi, sulandades sujuvalt suurepärase heliriba ja meisterlikult üles võetud visuaalid. Iga helielement on hoolikalt paigutatud, et täiendada pildilist dünaamikat ja luua haarav atmosfäär ja pinge. Montaaž liigub samas taktis tegevustiku intensiivsusega. Kiired lõiked loovad pinge, samal ajal kui aeglustatud kaadrid loodusest ja rohutirtsudest sisendavad rahu. Vahelduvad makrokaadrid rohutirtsudest ja stseenid farmerite hirmudest tekitavad justkui vägikaikaveo, kus pole võitjaid. Selline rütm jäljendab ritsikaparvede liikumist – kohati on see äkiline ja kaootiline, kohati rahulik ja sünge, peegeldades piiblis kujutatud rohutirtsude katku hävitavat mõju. Pingestatud ja vahelduv tempo loob atmosfääri, kus vaatajal tekib tunne, et paratamatu kaos on ukse ees.
“Ritsikavabariigi” montaaž ei ole pelgalt tehniline saavutus, vaid sügavalt sümboolne loo jutustamise tööriist, mis toob esile universaalse sõnumi: häving on lähedal, kui inimkond unustab oma kohustused looduse ja iseenda ees.
/nginx/o/2024/10/02/16391621t1hd093.jpg)
Parim operaatoritöö
Parima operaatoritöö eest kategoorias “Loodus” pälvis tunnustuse “Meie metsad – lagendikud” (operaator Jan Haft).
Žürii põhjendas: “Loodusfilmide tegemisel on operaatoril oluline roll: olla vaatajate silmadeks. Algusest peale on tunda, et kaamera tabab midagi ainulaadset metsa hingest, olemusest ja dünaamikast. Filmi režissöörile ja operaatorile on mets kui mänguväljak, kus ta on üles kasvanud, kasvanud, arenenud ja õppinud. Film ise on hästi läbi mõeldud lugu mosaiiksusest, millest me harva mõtleme. Film näitab istutatud metsa tähelepanuväärset muutumist rikkalikuks ökosüsteemiks läbi looduslike ja poollooduslike häiringute. Surmast tõuseb elu, ja inimese loodud maastiku kohatine häving pole seega katastroof, vaid looduslike liigirikaste metsaelupaikade taastumise eeldus. Kaunis filmikeel, mille hulka kuuluvad väga professionaalselt tehtud kiirendatud võtted – mis on Jan Hafti filmide tunnusmärk – jutustavad visuaalselt lummavat, kuid keerukat lugu.”
/nginx/o/2024/10/02/16391620t1h8a33.jpg)
Parima operaatoritööna kategoorias “Inimene ja loodus” tõsteti esile filmi “Luukereranniku lõvid” (operaatorid Will ja Lianne Steenkamp).
Kommentaar: “Meisterlikult komponeeritud kaadrid, mis toovad esile nii selle metsiku ja karmilt kauni piirkonna maastikud kui filmi peategelased – lõvid. Kaameratöö oskuslikkus ilmneb eelkõige loomade käitumise intiimses jäädvustamises, pakkudes vaatajale haruldast pilku lõvide ellujäämisvõitlusele ühes maailma karmimas kõrbepiirkonnas. Valguse ja varju mäng kõrbedüünidel loob poeetilise kontrasti, mis rõhutab ellujäämise haprust. Hingematvad lennukaadrid annavad vaatajale ülevaate Skeleton Coasti ulatuslikest ja sageli elutühjadest aladest.
Operaatoritel on aastate jooksul õnnestunud tabada nii lõvide võimsust kui habrast olukorda, sulatades looduse ilu ja ohu ühte kaadrisse.
Oma täiusliku ajastuse ja läbimõeldud kaameranurkadega viib film otse sündmuste keskmesse, muutes vaatajakogemuse ülimalt nauditavaks.”
/nginx/o/2024/10/02/16391631t1h959f.jpg)
Parim režii
Parimaks režiiks kategoorias “Loodus” tunnistati film “Namibia loodusimed – väikesed kangelased, suured jahimehed” (režissöörid Jens Westphalen, Thoralf Grospitz).
Žürii kommenteeris valikut: “Lõuna-Aafrika loodus on üks rohkem filmitud piirkondi maailmas. Ometi oskasid filmi tegijad leida ja vaatajani tuua nii tuntud loomade elu vähe tuntud tahke kui näidata põnevaid loomi, kes tihtipeale tähelepanuta jäävad. Paraja rütmiga kulgemises avanevad nii liikide suhted oma elukeskkonna ja -võrgustikuga. Sageli näeme inimlikke omadusi loomades, mis on vaid loomalikud omadused inimeses. Filmi tipphetki on loomuliku eluringi – elu ja surma kahekõne elevantide näitel, mis on liigutav tunnistus üha rohkem avanevale mõistmisele, et meis on rohkem sarnasusi kui erinevusi. Me oleme ühesugused.”
Parima režii auhinna kategoorias “Inimene ja loodus” võitis “Õunasiidriäädikas” (režissöör Sofie Benoot).
“Ülipisikesest, aga häirivast detailist inimkehas saab alguse intellektuaal-filosoofiline teekond, mis alates piiblist võtab luubi alla tänapäeva probleemid, jõudes välja Iisraeli-Palestiina konfliktini. Eksperimentaalne ja eklektiline filmikeel, kus kasutatakse nii droone, veebikaameraid kui kõikuvat käsikaamerat, teenib suurepäraselt eesmärki panna vaataja nägema looduse ja inimese suhet uudsete nurkade alt. Kõik on kõigega seotud, kuid kõige ootamatumal viisil.
Viis, kuidas film on kokku pandud, annab tunnistust julgest režissöörikäekirjast, mida ei kammitse ükski üldtuntud konventsioon,” märkis žürii.