Galerii ⟩ Sügis lõi ukse pauguga lahti: puud värvusid niisama hästi kui silmapilkselt

Viimastel sügistel olen enne meie kohalikku oktoobrikuist värvide aega teinud väikese põike Põhja-Soome. Tänavune hooaeg jäi meelde eeskätt seetõttu, et värve nappis ja enamik sookaski oli seal juba septembri keskpaigaks raagus. Põhjuseks küllaltki kuivad ja soojad suveilmad, mis meie looduselegi oma jälje jätsid. Olid ju paljud kodumaised kased lehtedeta juba septembri alguseks ja möödunudnädalased tormituuled kangutasid veel neid väheseidki okste külge jäänud vapraid. Mõnda põldudevahelist lehetut kasealleed põrnitsedes tuleb praegu vägisi novembrikuu tunne peale.

Põhjas oldud aja jooksul näpistasid paaril ööl taimi esimesed öökülmad. Need muutsid muidu magusad ja kõvad mustikad, sinikad ja pohlad üleöö lötsuks, aitasid langetada hulga lehti ja andsid sealsele loodusele märku, et talv on ukse ees. Mõne päeva möödudes värvusid nii haavad, remmelgad kui kased kuldkollasteks. Vaja oli jahedust ja väikest külmamüksu, et puud korralikult värvuks.

Eestisse naastes võttis mind vastu küllaltki tuhm ja pruunikasroheline maastik. Õhtud olid siingi jahedaks kiskunud ja mõni hommik tundus juba päris kõle. See oli pisut harjumatu, sest lahkudes olid ilmad veel üpris suvised. Kuigi külmakraade polnud teab mis palju, kostitasid septembri viimane ja oktoobri esimene hommik varaseid ärkajaid härmatisega. Esimesed hallad, kuid eriti härmatised, muudavad meele alati pisut nukraks, kuid piltnikuna tekitavad ka omajagu elevust.