Andres Metsoja ⟩ Usaldamatus valitsuse vastu on probleem kogu ühiskonnas

Andres Metsoja. Foto: Lilli Tölp

Praegune valitsuskoalitsioon on ümber pööranud väga paljud Eesti ühiskonnas ja poliitikas seni kehtinud arusaamad.

Järgnevalt vaid mõni näide.

• Läbimõtlemata katsetusi maksusüsteemis tajub iga inimene poes nädalast nädalasse veidi rohkem makstes, aga ka ettevõtted rahvusvahelisel turul konkureerida üritades.

• Energeetikas mitmes suunas kiskumise tulemusel on meie elektriarvetel oktoobrist juures kõrgem võrgutasu, peagi lisandub sagedustasu.

• Automaksu kehtestamine, maamaksu tõus, kliimaseaduse loomine ja metsaseaduse muutmine sunnib mõtlema selle peale, kas eraomandit Eesti riigis veel austatakse.

Nüüd minnakse juba üldteada tõdede kallale. „Usalda, aga kontrolli” tundub valitsusliidule liigselt tülikas kontseptsioon.

„Ega riigikogu liikmed eelarvet läbi arvutada jõua, tuleb usaldada, et eelarvestajad ei ole teinud vigu, raamatupidajad maksavad arveid vastavalt eelarvele ning riigikontroll auditeerib veel kord väljastpoolt pilguga,” ütles reformierakondlane Annely Akkermann 1. oktoobril (mitte 1. aprillil!) rahvusringhäälingule.

Usaldusega on paraku nii, et see tuleb välja teenida. Praegune koalitsioon on teinud kõik, et seda usaldust nende vastu ei eksisteeriks. Siinkohal ei räägi ma ainult riigikogu opositsiooni liikmena. Usaldamatus valitsuse vastu on probleem kogu ühiskonnas, kus üle kahe kolmandiku inimesi tunneb, et valitsus kurnab neid isiklikult.

Sellele murekohale osundas ka president Alar Karis augustis: „Paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. See on ohtlik areng, mida ei saa panna lihtsalt eksimuse arvele. Inimesed tahavad mõista, miks neid maksudega koormatakse ja kuidas nende raha kasutatakse. Ei piisa kinnitamisest, et riigi kulud ja tulud pole tasakaalus. Valitsuse poliitika võib olla õige, kuid inimesed peavad seda tajuma õige ja õiglasena. Kui võim tundub ebaõiglane, käriseb usaldus selle võimu ja lõpuks ka oma riigi vastu.”

Eesti inimesed mõistavad, kui nendega räägitakse ausalt, nagu tõestas meile selle sajandi esimene suur majanduslangus. Praegu aga on aus jutt asendunud silmamoondusega, kus sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku.

Eesti inimesed mõistavad, kui nendega räägitakse ausalt, nagu tõestas meile selle sajandi esimene suur majanduslangus. Praegu aga on aus jutt asendunud silmamoondusega, kus sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku. Seda näitab valitsuse 2025. aasta riigieelarve eelnõugi.

Räägitakse suurtest kärbetest, 1,4 miljardi euro jagu. Tegelikult on summa järgmisel aastal eelnõu järgi ka kõige lahkemal lugemisel alla kümnendiku sellest.

Räägitakse riigikaitse rahastamisest, kuid juba mullu selgeks saanud 1,6 miljardi euro vajalikkus moonahankeks plaanitakse täies mahus realiseeruma alles 2031. aastaks. 2025. aastal aga Eesti sõjaliseks kaitseks kulutatavad summad sootuks langevad, kui vaadata eelmisel aastal riigi eelarvestrateegiasse kirja saanud prognoosi.

Või Pärnu kontekstis räägitakse sisekaitseakadeemia Paikuse õppekeskuse sulgemise vajadusest, sest Tallinna ja Väike-Maarjasse kolimine tuleb odavam kui Paikuse õppehoonete renoveerimine. Minu mõistus ei võta, kuidas, kui esimene samm läheb maksma 80 miljonit eurot, samal ajal kui Paikusel jätkamine nõuaks 20 miljonit remondiinvesteeringuid.

Ju see ongi koalitsiooni tõde, et „ega riigikogu liikmed eelarvet läbi arvutada jõua, tuleb usaldada“.

Kahjuks ei saa ma usaldada ja minuga samas paadis on enamik eestimaalasi.

Ei saa usaldada, et toit ja esmatarbekaup püsivad taskukohased, kui käibemaksu tõusule lisanduvad aktsiisitõusud ja automaks.

Ei saa usaldada, et tuled kodus põlevad, kui miljardid suunatakse juhitamatusse energiasse, aga elektri tarnekindluse ja võrgu võimekuse tõstmine pole prioriteet.

Ei saa usaldada, et julgeolek on tegelikult meie riigi kõige tähtsam teema, kui juba kahe kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet ei võeta tõsisena ja õgvendatakse siseturvalisust kallite otsustega, mis nõrgendavad Pärnut, üliolulist logistilist sõlmpunkti.

Ei saa usaldada, kui valitsus laob maksukoorma inimeste ja ettevõtjate õlule, samal ajal kui avalik sektor jätkab kasvu ja kärpeid tõsiselt ei võta.

2025. aasta eelarve on ebakindlust põlistav eelarve, millega Isamaa ei saa nõustuda.