Üle poole sajandi Koidula koolis ⟩ Vaikselt koolitööst taanduv Maia Erm elab oma unistuste elu

Maia Erm oli kohe lahkesti nõus intervjuud andma, aga polnud iseäranis vaimustuses pildistamisest. Et oleks julgem, tiris ta usutleja samuti pildile. “Minu õpilane!” lausus ta. Foto: Urmas Luik

Üle poole sajandi Pärnu Koidula gümnaasiumis töötanud Maia Erm on õpetaja, kelle heatahtlikkust, huumoritaju ja mõistvat suhtumist mäletavad nähtavasti tuhanded kunagised õpilased. Ja õpilastel, keda õpetaja Maia vaatab kui oma sõpru ja kaasteelisi, on kindel koht tema südames.

Erm peab olulisimaks seda, et õpetaja peaks õpilastest lugu. Ta usub, et siis austavad õpilased ka õpetajat.

76aastane Erm on siiani ergas ning terava keele ja meelega. Ütleksin, et lausa nooruslik. Ta on veendunud, et see on ainult tänu tema õpilastele.

Nüüd on Erm, kes peale ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetamise töötas aastatel 1985–2011 koolis õppealajuhatajana, asunud koolis vaikselt otsi kokku tõmbama. Tal on selleks oma põhjus.

Aeg läheb lennates, minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas juba 15 aastat. Heatujulist õpetaja Maiat on Koidula koolist ellu astumise järel alati olnud tore näha ja temaga vestelda, kui linnas trehvame. Selles usutluses sinatame teineteist, kuna Koidula kool tegi meist otsekui sõbrad, olgugi et minu vanemadki olid alles lapsed, kui Erm juba õpetajana klassi ette astus.

Mäletan, et sul oli mantra, mida söögi alla ja peale korrutasid. Ma ei pea vist täpsustama, mida silmas pean.

Loll olla on loll. See on tegelikult Kuldsepa (Koidula kooli kauane direktor Armas Kuldsepp, L. H.) lause. Minu teada taheti seda kunagi tuunida, et tark olla on tark, aga see ei hakanud tööle. Mis on halba selles, kui ma ütlen, et loll olla on loll? Ma ei näe selles midagi halba.

Seda oma elu motot pole sa muutnud?

Ei ole, sest on ju tõesti jube, kui sa loll oled.

Aga kust sa tead, et loll olla on loll, kui sa ise pole kunagi loll olnud? Võib-olla on väga mõnus loll olla?

Oh-oh-oh! (Naerab.) No miks ma ei tea! Olen ikka loll ka olnud. Mis sa tõesti arvad, et terve elu on olnud tarkuse harjal õilmitsev Ermi Maia? Oo ei! Mitte mingil juhul.

Mina tean sind sellest ajast, kui sa olid juba väga erudeeritud. Võib-olla ei oska ma teistsugust Maiat ette kujutada.

Erudeeritud – see on ikkagi suhteline, eriti tänapäeval. Mis on eruditsioon? Arvuti juures võin ma nutma hakata, kui ma ei saa mõne asjaga hakkama. Siis pean helistama tütrele või tütrepojale. Tütrepoeg hingab siis sügavalt sisse ja ütleb: “Mummi, mummi …” (Naerab.)

Kui palju sa näed enda ümber rumalust?

Palju. Mõni ütleb, et tänapäeva koolis on palju lolle ja hariduse tase langeb. Jah, langeb küll, klassikalise hariduse tase langeb. Sinna pole mitte midagi parata. Teisalt, kui palju peab olema klassikalist haridust? Ma ei tea. Isegi Platon ütles, et filosoofia peab olema praktiline. Kui palju ma olen õnnelikum kui sina, kui ma tean, et Claude Monet’ Giverny aed Pariisi külje all oli nii- ja naasugune?

Ma ei tea üldse, milline see oli.

No vot, ja kumb meist õnnelikum on?

Ei oska öeldagi.

Eks ole. Mõlemad oleme õnnelikud! Ja kui sinul on vaja midagi arvutis teha, läheb see sul niimoodi: uhh ja tehtud! Mina hingan kõigepealt sügavalt sisse …

Ehk see on suhteline.

Kõik on suhteline. Nii seegi, mida see tarkus tähendab ja mida see annab.

Järelikult on ka lause “loll olla on loll” suhteline.

(Sosistades.) Muidugi on suhteline. Aga seda ei pea kõva häälega ütlema.

Et lapsed ikka õpiksid.

Et nad teaksid siin maailmas põhilisi asju. Elu ongi ju see, et sa kogu aeg ehitad millegi peale. Kui sul pole oma elu millelegi  ehitada, on ju nukker. Kool pole ju klassikalise hariduse andmise koht, vaid ikkagi koht, kus me ühiselt hingest tahame vormida sinust elus hakkama saavat inimest.