Kas varjata või ei? Mängi lihtsalt surnut!

Mark Soosaar asetas 38. Pärnu filmifestivali peaauhinna pälvinud Matthew Lanciti õlgadele Christi Küti etnograafilise vaiba. Audiovisuaalne pihtimus “Mängi surnut!” on nii kunstiteos kui teadustöö looja enda kehas ja ajus toimuvast. Kroonilised haigused panevad meest arvestama surmaga, mis võib tabada meid kõiki äkki. Sestap püüab Matthew harjutada oma lapsi ootamatu saatuselöögiga. Foto: Marie Virta

Mida teeksite teie, kui saaksite teada, et olete jäänud tõppe, mille kulg on enam kui õõvastav? Suurem osa meist nutaks patja ja teeks seejärel mõneks ajaks näo, et midagi pole juhtunud.

Prantsuse režissöör Matthew Lancit otsustas seda teadmist aga jagada oma pere ja avalikkusega ning harjutada ka oma lapsi ootamatu saatuselöögiga. Läbi mängu ja filmi. Nii ei saagi täpselt aru, kas linateose “Mängi surnut!” puhul on tegu kunstiteose, teadustöö või õudukaga.

Amor fati

Lancit tunnistas, et mõtleb ja toimib nagu Nietzsche, kes ütles amor fati (ld k 'armastus saatuse vastu'). Niimoodi kirjeldatakse suhtumist, kui inimene näeb kõike, mis tema elus juhtub, hea või vähemalt vajalikuna. „Võib-olla ma olen haige põhjusega. Olen haige, et avaksin silmad. See (lause) on nagu suhe mu tütarde ja mu filmi vahel ehk väga õrn, habras,” rääkis filmi autor.