Esmaspäeval, 14. oktoobril oli kolletamispäev, mis tähendab suuresti seda, et talv koputab vaikselt uksele.
Loodusvaatlus ⟩ Talv koputab uksele
Paljudel puudel on olenevalt aastast enam-vähem selleks ajaks lehed värvunud ja puud valmistuvad puhkeseisundisse jääma. Loodus kulgeb ikkagi omasoodu sõltumata kalendrisse märgitud kuupäevadest.
Märke sellest, et liigume talve suunas, on täheldada võinud mitu kuud, kuid just viimasel nädalal on lehed silmanähtavalt värviliseks muutunud. Puud kolletasid minu meelest kõigest päeva-kahega, kõige vihmasematel päevadel. Nüüdseks on värvilised nii vahtrad, haavad, remmelgad, pärnad kui kased, vähemalt need, kellele on lehti jagunud oktoobrissegi.
Mul on hea meel, et värvilised on niiskemates männikutes paljud kõrrelisedki, tuues muidu üsna muutumatusse keskkonda erksust. Kui mustikapuhmad heidavad lehti tihti juba juuli viimases ja augusti esimeses pooles, siis paljudel sinikapuhmastel on lehed endiselt küljes, tänavu pealegi värvilised. Meie metsades ega niitudel ei leidu ülemäära palju taimi, kelle lehed punaseks värvuks, kuid just selliste toonidega sinikad tänavu meid rõõmustavad.
Kui värvilised lehed pakuvad midagi silmale, siis kõrvu tungivad nii varahommikul, päeval kui õhtuhämaruses hanede kaagatused. Just rabahanede parvedest kostab tuttavlikke, kuid pisut lühemaid kui koduhanede kaagutusi, seevastu laukhanede rändekolmnurkadest kuuldub klähvimist meenutavaid kõrgemaid toone.
Esimesi parvi silmasin sisemaal juba septembri viimastel päevadel, kuid erilisena jääb meelde möödunud teisipäev, kui enne suuremat vihmasadu ja tuuli oli kogu taevas haneparvi täis. Ei mina ega ülejäänud ümbruskonna elanikud, kel oli mahti pilk taeva poole suunata, pole Kesk-Eestis nii tihedat “liiklust” aastaid näinud. Möödunud aastast on meeles, et parved olid väikesed ja kulgesid nädalate kaupa hajusalt. Iga häälitsus pilvedega pikitud taevast meelitas siis pead kuklasse ajama.
Kui mustikapuhmad heidavad lehti tihti juba juuli viimases ja augusti esimeses pooles, siis paljudel sinikapuhmastel on lehed endiselt küljes, tänavu pealegi värvilised.
Sel vihmaeelsel õhtul aga andsid tooni peaasjalikult rabahaned ja suur-laukhaned. Mõnes parves olid vaid ühe liigi esindajad, teises oli liike läbisegi. V-kujulised parved venisid õhtupoolikul aina pilvisemaks tõmbunud taevas eriti pikaks. Nende järel märkasin tiirutamas suisa mitut merikotkast, kes rannikul võivad olla küll tavapärased patrullijad, kuid sisemaal näen neid harvem. Kuna sügisränne on paljudele hanedele elu esimene pikem teekond ja paljuski kurnav ettevõtmine, jääb see mõnele isendile paratamatult viimaseks lennuks. Ehk oli just see merikotkaste mõte.
Järgmisel päeval võimutsesid tugevad tuulepuhangud, madalad sünkjad pilved aga külvasid vihma. Ma olin üllatunud, et sellise rajuga pidas osa parvi vajalikuks rännet jätkata. Võrreldes eelneva õhtuga lendasid linnud madalamalt ja tuule tõttu ei tulnud sirgjoonelisest kulgemisest midagi välja. Nii selle kui edasiste päevade ränne oli märksa tagasihoidlikum.
Just rabahanede parvedest kostab tuttavlikke, kuid pisut lühemaid kui koduhanede kaagutusi, seevastu laukhanede rändekolmnurkadest kuuldub klähvimist meenutavaid kõrgemaid toone.
Rabahanede, eeskätt tundra-rabahanede ränne jätkub novembrini välja, aga lähinädalatel suurem rändamine lakkab. Lähiajal peaks enam näha olema valgepõsk- ja mustlaglesid, laulu- ja väikeluiki. Kuigi seda vaatemängu võib imetleda kodutrepiltki, saab minu meelest eriti mõnusa elamuse päikesetõusueelsest ja -loojangujärgsest suuremast rabast, kust kostab tuhandete hanede hääli ja ninna tungib turbasambla-, sookailu- ja männilõhna. Üldse tasub praegu, kui ilm ja tervis lubab, palju õues viibida ja sügise ilusamat poolt täiel rinnal nautida.