“Võib-olla on Tartus olnud palju tööd, aga ehk olen hoidnud ennast teadlikult eemal, et mitte hakata nostalgitsema. Mulle ei meeldi pildialbumite vaatamine, kisub kuidagi nukraks,” märgib näitlejanna. Nüüd, sel sügisel avanes tal võimalus mängida Endlas ja ta on võtnud selle vastu rõõmuga.
Vanemuisesse läkski Laurimaa täpselt kümme aastat tagasi, Pärnusse teatritööle tuli aga peaaegu otse koolipingist, aasta siis oli 1996.
“Armastan Endla teatrit nii väga. Kõik trepiastmete kõrgused on jalgades, nurgatagused teada, lõhn on ikka endine ja loomulikult mu armsad inimesed. Kõik on korraga uus ja tuttavlikult vana. Just eile tuli meelde, kuidas Aare Laanemets peatas mind esimese-teise korruse trepil, et öelda paar julgustavat märkust. Ühesõnaga pole mul aega eriti uue lavastusega tegeldagi, käin ja nostalgitsen, nuusutan ja uudistan. Kõik on armsalt sama ja uutmoodi uudne,” avaldab Laurimaa.