INTERVJUU Pärnu korvpallimeeskonna juht Johan Kärp: Kas mul on mõtet seda klubi oma närvirakkude hinnaga vedada? (1)

Copy

Pärnu Sadama korvpallimeeskonna juht Johan Kärp oli pärast Eesti-Läti ühisliiga 81:91 kaotust kodusaalis Liepājalt emotsionaalselt nii läbi, et vaagis, kas sellisel kujul Pärnu korvpalli on üldse vaja. Kust leida raha, et jõuda lõunanaabritele järele? Äkki oleks hoopis lihtsam ise tagasi astuda?

Kuna meeskonna pingil on vähe ruumi, istud tänavu tiimist kümmekond meetrit eemal üksi. Võõrsilmängudel üldsegi tribüünil.

Ma üldse ei välista, et lähen varsti sinna pingi peale tagasi, sest on näha, et sinna on energiat juurde vaja.

Ühesõnaga kibeled pingile tagasi.

Kas just pingile, aga kui sa juhid sellist klubi, mis pole mingisugune äri, vaid elustiil, kuhu ma panen ka oma isiklikku raha, tööd ja aega, siis … Minu nainegi [kes töötab klubi kontoripoolel] teeniks õpetajana kaks korda suuremat palka, aga teeb seda samuti missioonitundest, et Pärnus oleks korvpall. Aga kui neid takistusi tuleb siit, sealt ja kolmanda koha pealt, tekib alati küsimus: milleks seda tegelikult vaja on?

Teine variant on see, et tuleb mingi uus John, energiline kutt, kes võtab selle asja üle ja teeb asja õigesti. Mina tunnen praegu, et olen täiesti tühi: eriti pärast sellist emotsionaalset kaotust. Ma ei salli kaotusi!

Hästi, eurosarja kaotused ma neelan alla, sest tean, kui kõvad satsid need on ja mis on nende eelarve, aga oma kodurahva ees kaotada? Ma lihtsalt ei salli seda.

Sadamal on kümme mängu seljataga. Kuidas sa senist perioodi iseloomustaksid? Kukkusite kohe auku.

Kui me oleksime täna Liepājat võitnud, saanuks öelda, et oleme sellest välja roninud. See pole selline võistkond, keda kodusaalis ei võiks võita, pigem ütleks, et me PEAKSIME võitma.

Mul on kahju sellest, et meie eestlaste panus on meeskonnas nii väike. See paneb mind mõtlema: mida me oleme komplekteerituses valesti teinud? Aga selge on see, et mingeid muudatusi me enam ei tee – need on nii kallid, meil pole sellist raha. Me peame mängima selle võistkonna ja nende treeneritega. Kogu aeg ootan, et midagi läheks paremaks, aga millal? Ma ei tea.

Kui ma ei eksi, siis sinu ametiaja jooksul on olnud neli peatreenerit: Heiko Rannula, Toomas Annuk, Gert Kullamäe ja nüüd siis ukrainlane Vitaly Stepanovsky. Kas viimane erineb eelmistest selgelt?

100 protsenti. Tal on Serbia kool ja kõik on teistsugune. Minu arvamus on see, et kes suudavad selle vastu võtta, on tugevad mängijad, kes ei suuda … ma ei ütle, et see mängija on nõrk, aga seda tampi on väga raske taluda. See võib mängijat aeg-ajalt ruineerida, aga väidetavalt hakkab see mingi aeg vilja kandma. Ootame siis neid vilju.

Milline on peatreeneri filosoofia, mida ta platsil näha tahab? Oled sellest aru saanud?

Tagasi üles