Minu Eesti 2.

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabadussõja võidusamba rajamine Tallinnas.
Vabadussõja võidusamba rajamine Tallinnas. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd


Oma isamaad näen kriitilisel ajal depressiivsena, kus paljudel inimestel on raskusi enda eluga toime tulla. Muresid on rohkem kui rõõme. Ümberringi hinnatakse enamasti materiaalseid väärtusi ja unustatakse ära need, keda saame usaldada rasketel aegadel, kellele toetuda.



Üle poole tänapäevasest ühiskonnast ei pea oluliseks oma peret, vaid raha. Kui tehakse tänavaküsitlus tavakodanikega, näeme karmi reaalsust, kus kõige tähtsamaks õnne teguriks loetakse raha. Kahjuks aga pole veel näinud inimest, kes oleks saanud õnnelikuks ainult suurest rahasummast. Kuigi tuleb tõdeda, et päris ilma selleta ei saa.



Niisiis on see suhteliselt kinnine ring, mille üle võib vaidlema jäädagi, kuid tõsiasi on see, et kõige suurem õnn on kallid inimesed meie ümber. Ja tahaks näha isikut, kes ütleb, et see nii ei ole. Kui selline inimene on olemas, võin ma järeldada, et ta pole kunagi üksindust tundnud ega tea, kui raske see tegelikult on.



Kes on näinud elus palju valu, hindab kogu oma maailma hoopis teistsuguse pilguga kui see, kellel kogu aeg on olnud toetajad kõrval ja kes on elanud nii-öelda vati sees. Praegu naudivad mugavust noorema põlvkonna inimesed, kes kunagi ei ole pidanud palju pingutama.



Nende jaoks tähendab raske elu vähe raha, aga hästi tahavad kõik toime tulla, ja toimetuleku pärast tööd teha enamik ei oska. Noored on harjunud, et vanemad teevad kõik nende eest ära. Tegelikult ei peaks nii olema, sest kui teismeline tuleb pubekaeast välja ja peab iseseisvat elu alustama, ei oska ta peaaegu mitte midagi.



Tean juhtu, kus mees võttis endale ilusa naise. Väga hoolitsetud ja tõeliselt kaunis tüdruk oli: geelküüned ja juuksepikendused ning igasugused muud vidinad küljes. Kohe oli näha, et väga hästi sobiv paar. Pärast pulmi oli vaja natuke koristada, nõusid pesta ja muud lihtsat tööd teha. Mehe ehmatuseks ei osanud tema kallis abikaasa nõusidki pesta, rääkimata söögitegemisest. Naljakas, kuid samal ajal kurb, sest selle neiu vanemad tegid absoluutselt kõik lapse eest ise ära.



Mullegi meeldiks nii elada, aga kui mõtlen, et millalgi pean kodunt välja kolima ja midagi siis ei oska, paneb see mind rohkem õppima kõige tavalisemat elu.



Võin väita sedagi, et oskan suhteliselt hästi iseseisvalt hakkama saada, sest olen suurest perest ja emal ei ole aega ega tahtmist kõike meie eest ära teha. Väikesest peale on ta meid kaasanud töödesse, mille oskust läheb edaspidises elus vaja. Samuti palub ta meil endal nõusid pesta, süüa valmistada, koristada ja muid lihtsaid majapidamistöid teha. Mida rohkem lapsi, seda iseseisvamad nad on. Õnneks on Eestis päris palju lasterikkaid peresid.



Pärnumaal on umbes kakssada peret paljulapseliste perede liidus. Aga on veel neidki, kes sinna ei kuulu. Kahjuks on peredest poole majanduslik seis üsna kurvaks tegev. Samal ajal on väga töökad, südamlikud, sõbralikud ja vaprad vanemad, kelle igapäevatöö on kasvatada rohkem kui kolme last. Eesti Vabariigis ei peeta kahjuks suuri peresid ja nende vanemaid tubliks. Minu meelest on kõik need emad ja isad Eestimaale uhkuseks ja riik peaks seda natuke rohkem meeles pidama ning investeerima tulevikku ehk lastesse.



On majanduskriis ja raha hoitakse kokku just meie, noorema põlvkonna pealt, aga rahastatakse mingit mõttetut vabadussammast, millest mina küll abi ei näe. Eestlased on saanud elada ilma selleta juba aastakümneid, ja nüüd järsku on vaja monumenti ehitada. Kas see ikka sümboliseerib vabadust?



Mina arvan, et pooleli vabadussammas sümboliseerib hoopis raha tuuldeloopimist. Meil on inimesi, kes vajavad rahalist abi, kuid neile ei võimaldata seda, sest tegelikult ei tea riigiametnikud reaalsest elust midagi. Nad ei tahagi seda teada, sest nendel on soe elamine, korralikud riided, toit iga päev laual. Neil ei ole tarvis välja arvutada iga senti, et kuu lõpuni vastu pidada, aga kahjuks on vaja seda teha üle poolel meie riigi kodanikest.



Tavalistel inimestel kehtivad omad seadused: mida rohkem raha, seda kõvem tegija. Kellel ei ole seda kõlisevat nii palju, see hoidku madalat profiili. Praeguse ühiskonna põhimõte, just noorte seas, on loll olla. Mida lollim ollakse, seda lahedamaks ja paremaks peetakse. Koolis on sageli nii, et kellel on terasem mõistus, seda peetakse nõmedaks ja sellepärast isegi narritakse.



Meie ühiskond põhineb üksteisele ärategemisel, sest selles nähakse ellujäämise võtit, kuigi Eestis on olemas palju muid võimalusi heaks ja täisväärtuslikuks eluks. Ehkki tundub, et meie ümber on palju negatiivset, siis ega halb ilma heata käi. Positiivset võib ju olla isegi rohkem kui negatiivset – oleneb, millisest vaatenurgast inimene asju näeb. Kõik on kinni mõtlemises.



Minu Eesti on küll rasketel aegadel depressiivne ja tundub, et kõik ümberringi on halb, tegelikult on meie ümber palju head: inimesed, kes aitavad teisi ainult heast tahtest, kallid inimesed meie ümber. Hea tunde annab võimalus olla armastatud ja ise armastada, üldse elada. Me kõik oleme erinevad, aga ühine on meil see, et elame Eestis ja võiksime meeles pidada, et eestlane olla on uhke ja hää.



Kerli Kore, Kilingi-Nõmme gümnaasium




Eesti on väike riik Euroopas ja maailma mastaabis on ta veel väiksem. Sellegipoolest on meil väga vedanud, kuna siin on võrratu loodus, mille üle võime uhkust tunda. Järgnevalt räägingi, kuidas näen mina oma Eestit.



Mereäärsed, kadakate hõngu levitavad tuuled on vapustavalt mõnusad. Peegelsiledad, vahel möllavad merelained on vaatemängulised kogu aeg. Eriti südantsoojendav on päikese vajumine suurde loiku, mille vaatamine võib kuuldavale tuua tema sisiseva hääle. Kõrval sahisev pilliroog.



Sügiseti on rahustav käia meie loodusele iseloomulikes metsades, kus linnulaul ja loomade hääled tekitavad põnevust ning vahepeal võib paar mustikat maiuspalaks maitsta või mõne seene korvi paigutada. Ämblikuvõrgud, mida vahepeal oma näos avastan, kinnitavad, et tegemist on õige metsaga. Puujuure alla minevad rebaseurud ning rähnipesad on nii mõnelegi metsahuvilisele uueks vaatepildiks. Sulisevad, käänulised jõed on liiga rahustavad, et neid mitte kuulata.



Eesti rabad on külluslikult täis jõhvikaid ja imeilus maastik lummab igaühe. Üksikud kuivanud puud naudivad keset põõsastikku ja puhmaid niisket keskkonda. Ka loomad liiguvad rahulolus ja mõni päris julge võib lähemalt uurima tulla. Siis saab fotoaparaadiga toreda pildi.



Majade ümber on hästi haritud maalapid. Suured õunapuuaiad, tikri-, punasõstra- ja mustikapõõsad varjavad vanu talusid ja mesitarude ümber sumiseb mesilasi. Tänu nende meele võib nii mõnestki tõvest lahti saada.



Hiiglaslikud teraviljapõllud, mille vahelt on näha punaseid moone ja rukkililli, tekitavad enneolematu vaimustuse nii mõneski möödujas, seda eriti õhtupoolikul, kui päike neid oma õrna kiirega paitab.



Õnneks on Eestis palju loodust ja huvitav on jälgida inimesi kartuleid võtmas, heina tegemas või kariloomi lauta ajamas. Lastel on hea kasvukeskkond ja tegevust ohtralt.



Näiteks õpetab vanaisa vibu tegema või läheb koos lapselapsega seitsmeks tunniks kala püüdma. Muu jutu sees õpetaks taat nipi, kuidas elus paremini toime tulla. Suvel on veel mõnus paljajalu käia, mängida veesõda, ronida puude otsas või lihtsalt liblikaid püüda. Talvel on vahva lumes möllata, kelgutada, suusatada, uisutada.



Minu arvates iseloomustabki Eestit kõige rohkem loodus ning olen uhke, et saan kasvada nii tervislikus, ilusas ja puhtas keskkonnas.



Keiu Anderson, Tõstamaa keskkool




Meenub üks aastatetagune mälupilt. Vana kuuri lammutades leidsime mullakihi alt pehkinud kohvri. Selles oli sinimustvalge lipp, punutud takunöör küljes. Enne kohvri peitmist oli keegi lipu küljest ära lõiganud väikese tüki. Võib-olla oli kellelgi hädasti paika vaja või pistis selle taskusse keegi, kes Siberisse saadeti.



Selles loos on midagi meie rahvale iseloomulikku. Oleme näinud võõraid valitsejaid ja sõdu, üle elanud küüditamised ja okupatsiooniaja ning ikka püsima jäänud. Meil on oma riik, oma keel ja vabadus. Vaadakem enda ümber. Sinna, kus kunagi oli võsa, ehitati talu. Sinna, kus kõrge mäeveer, püstitati laulukaar. Sinna, kus taganev sõjavägi hävitas sillad ja kirikud, kerkisid peagi uued.



Eestlased on töökad ja uudishimulikud omaette tegutsejad. Oskar Looritsa arvates tuleneb meie aktiivsus sellest, et oleme väikerahvas, keda jälitab eksistentsiaalne hirm. Ohustatuse tunne ja mõte kadumisest on Looritsa järgi hoidnud eestlasi elus ja samal ajal sundinud ühiskonda looma vaimseid ressursse, see on tema arvates aidanud kohaneda välise survega ning säilitanud meie eluvõime võõra võimu all.



Seda, et eestlastes on edasitungijõudu ja energiat, kinnitavad arvatavasti kõik inimesed, kes seisid Balti ketis, või need, kes laulsid hääled kähedaks öistel ühislaulmistel. Äratundmisruum, kus ülekohtule vastu seistes ühinetakse, on eestlasi liitnud ning pannud edasi liikuma läbi aegade.



Rahvuslik ärkamisaeg, Esimene maailmasõda, Vabadussõda ja oma riik, Nõukogude okupatsioon ning taassündinud vabariik - meie ajaloos on puhunud nii palju tuuli, kuid minevikusündmustele mõeldes meenub mulle hoopis üks suur vägilane - Kalevipoeg.



Eesti sõdurid, kes teenivad maailma eri paigus, on tänapäeva kangelased, on öelnud president Toomas Hendrik Ilves ning mitte üksikutest suurtest inimestest, vaid rahvast kui kangelasest jutustab kirjanik Jaan Kross oma mälestusraamatus ”Kallid kaasteelised”. Võõra võimu all elades oli juba inimväärikuse säilitamine kangelastegu. Ausus enese ning oma rahva vastu on aktuaalne probleem ka tänapäeva Eesti ühiskonnas.



Meenub, kuidas kodu-uurimistööd tehes leidsin vanast albumist foto, mille tagaküljel pühendus: ”Emale ilusate aegade mälestuseks. 1951 Intas”.



Arhiiviprotokollist sain sõnadele selgituse: “Erm, Ants, Tõnis, Tori vald, arreteeritud 20.11.1944, tribunali otsus 11.12.45 §58-1a, 10+5; Komi ANSV Intalag.”



Venemaale küüditati kümneid tuhandeid eestlasi. Minu vanavanaisa tuli tagasi, kuid paljudele jäi see teekond viimaseks. Kes nad olid ja milles seisnes nende süü? Meie riik on jälle vaba, kuid see, et kommunismi pole kuulutatud inimsusvastaseks kuriteoks, näitab, et tänapäeva Eestis pole suhted minevikuga veel päris selged.



Usun, et vaimult tugev rahvas saab oma tahtmise kunagi nagunii, ehk nagu ütleb Oskar Loorits: “Eestluse elujõud sõltub ka sellest, kas rahvamassi keskmine vaimusuurus ületab vormilise juhtkonna keskmise vaimusuuruse või mitte.” Vaimsus, hingesuurus ning eneseväärikus ja lugupidamine oma rahva vastu on need väärtused, mis aitavad Eestil tulevikuski püsima jääda. Minevik, olevik, tulevik …



“Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.


Alles jääb hetk, milles asume praegu.


Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,


kui seda jäävust ka meeled ei taju.”



Nii sõnastab poeet Artur Alliksaar luuletuses “Aeg” midagi eestlastele iseloomulikku. Eestluse ja eesti keele seoseid uurinud Uku Masing leidis, et meie emakeelt eristab teistest keeltest grammatilise tuleviku ja soo puudumine, ning järeldas, et eestlastele on omane kalduvus mõelda olevikus ning samal ajal saadab meid soov areneda kõigis suundades.



Eesti pole jõudnud maailmakaardile pronksiöö või küberrünnakute tõttu, vaid just tänu meie teadlaste avastustele, infotehnoloogiaalastele saavutustele. Minu arvates on just need valdkonnad investeering tulevikku. Kui aga välismaale paremat tulevikku otsima läinud noored oma kodumaale tagasi tulla ei taha, tähendab see, et siin pole hea või turvaline elada. Heaoluriigiks saamiseni on käia veel pikk tee.



1989. aasta september. Vanavanaisa jõuab tagasi Vabadussamba taasavamiselt. “Ära jõudsin oodata,” olevat ta särades öelnud. “Veebruaris tõmbame oma sinimustvalge masti!”



Sellest ajast alates lehvib meie aias seesama pleekinud sinimustvalge, tükike välja lõigatud justkui meeldetuletus, et meil jätkuks usku ja lootust. Et tegutseksime tuleviku nimel kohe nüüd ja praegu, et me ei unustaks neid, kes olid enne meid.



Helen Hoolma, Pärnu ühisgümnaasium
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles