Hea meeleoluga läksin hiljuti Estonia spaasse. Sattusin basseini, kõik oli rahulik, kuna rahvast oli vähe. Basseini aknapoolses ääres seisid kaks inimest, tütarlaps ja noormees, kes olid minu poole seljaga.
“Tänusõnad“ spaakülastajale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Natuke enne neid hakkasin ümber keerama, kui noormees tõukas ennast jalgadega äärest ja nii-öelda sõitis kogu oma kehaga mulle sisse. Sain tugeva löögi otse näkku, silmade ees läks mustaks, tundsin tugevat valu. Hea oli see, et ma ei olnud basseini äärest kuigi kaugel, võtsin ennast kokku, pingutasin ja sain äärest kinni. Pea oli valust lõhkemas!
Toibusin umbes 15 minutit ja vahepeal kuulsin naisterahva repliiki noormehele “Tuleks enne vaadata, kas plats on tühi …”. Ja see oligi kõik. Keegi neist ei suvatsenud tulla juurde ja küsida, kas ma vajaksin abi, rääkimata sellest, et noormees võiks paluda vabandust.
Kui sain basseinist lõpuks minema, ei näinud ma neid enam. Mõtlesin, et saan abi spaatöötajailt, kuid ootasin 20 minutit seina ääres seistes, ei ilmunud ühtegi töötajat infopunkti ega esmaabiruumi.
Nii lõppes mu Estonia külastus. Nautimise asemel sain tugeva trauma, nägu paistes, nina valutab, õla peal suur sinikas, peapõrutus. Kurvaks teeb see, kui südametud me oleme. Ja ausalt öeldes paneb mõtlema esmaabipersonali käitumine. Kas see on kokkuhoid või vastutava isiku lohakus?
Aga toda noormeest tahan tänada mõnusa nokaudi eest ja soovin, et tema elus nii ei juhtuks.