Taskuhääling ⟩ Eliisabeti koguduse uus õpetaja Toomas Nigola Pärnusse naasmisest: Ülemuse hääl on ikka jumala hääl ja seda tuleb uskuda

Novembrist asub Pärnus Eliisabeti kirikus teenima uus kirikuõpetaja Toomas Nigola, kes naaseb sünnilinna. Foto: Urmas Luik

Novembrist asub Pärnu Eliisabeti kogudust kirikuõpetajana teenima Toomas Nigola, kellele Pärnusse tulek tähendab kunagisse kodulinna naasmist. Pensioniikka jõudnud õpetaja Tõnu Taremaa on lubanud talle paar aastat toeks olla, et mantlipärijal oleks võimalik end siin sisse seada ja nii koguduse kui Pärnu elu tundma õppida.

Nigola rääkis vastses taskuhäälingu "Sõnu ei söö" saates oma elukäigust ja kuidas temast sai Eliisabeti koguduse õpetaja.

Asute peagi kirikuõpetajana teenima Pärnu Eliisabeti kogudust. Teie puhul on see naasmine kunagisse kodukanti.

Just nimelt, olen sünnilt Pärnu poiss ja esimesed 17 aastat siin kasvanud. Suviti küll Audru kandis maakodus, aga kevaded, sügised ja talved möödusid ikkagi Pärnus.

Siit läksin omal ajal ülikooli ja vahepeal jõudsin veel olla kaks aastat Pärnus, enne kui mind 17 ja pool aastat tagasi Põlvasse meelitati. Olin isegi Eliisabeti koguduses paar aastat ametis. Seega: igal juhul on Pärnu olnud minu elus väga tähtsal kohal.

Olite vist Pärnus õpetaja Enn Auksmanni ajal?

Täpselt nii. See oli siis, kui Andres Põder (Eliisabeti koguduse õpetaja aastatel 1990–2005) valiti peapiiskopiks ja Auksmannist sai siinse koguduse õpetaja. Tema kõrvale oli vaja abiõpetajat ja siis kutsutigi mind Kambja kogudusest, kus ma ülikooli kõrvalt tegutsesin, tagasi oma kodulinna. Jõudsin siin olla paar aastat.

Ehk räägite veidi oma kooliteest Pärnus ja sellestki, kus edasi õppisite.

See on üpris komplitseeritud lugu, sest ega mulle ole koolis väga meeldinud käia. Mitte segamini ajada õppimisega: õppimine on mulle alati meeldinud. Aga just see kooliskäimine kui protsess pole kuulunud minu lemmikute hulka ja see kehtib minu oma laste puhul samuti.

Kõigepealt käisin Rääma koolis ja lõpetasin põhikooli juba kaugõppes. Gümnaasiumi lõpetasin eksternina Koidula koolis 1998. aastal. Kõik see on möödunud aastatuhande värk juba.

Eliisabeti uus kirikuõpetaja Toomas Nigola väisas Pärnu Postimehe stuudiot. Foto: Urmas Luik

Kuuldavasti olete ajakirjandusega kokku puutunud ja ülikooliski seda eriala õppinud.

See ajakirjanduse taust jääb ka juba sinna möödunud aastatuhandesse. Tegime poisikluttidena Pärnu Raadios kaastööd. Meil oli üks skautlusteemaline saade “Hei, skaudid!”. Tegime seda klassivennaga mõnda aega. Siis veel Eesti Raadio Pärnu stuudios Juhan Virkuse juures. Vikerraadios oli tollal lastesaade “Kiikerkava” ja tegime Leho Männiksoole sinna reportaaže. Nii et ammustest aegadest on see mikrofoni ees olemine tuttav ja Pärnu Postimehelegi sai omal ajal mõne jutukese kirjutatud skaudiasjadest.

Kui õpingutest edasi rääkida, siis muidugi kõigepealt teoloogiline haridus. Ega kirikuõpetajaks Eestis niisama saa, peab olema ikkagi magistritasemel teoloog ja siis veel üks aasta kutseõpet, mida me nimetame pastoraalseminariks.

Kuna mind kõik need kommunikatsiooniasjad on huvitanud ja Kaitseliidus olen mitu teabeohvitseri kursust läbi käinud, siis tõesti hiljem õppisin Tartu ülikoolis magistris veel kommunikatsioonijuhtimist. Ja seda tõesti koos ajakirjanikega, sest umbes pool neist olid kommunikatsioonijuhid ja pool siis ajakirjanikud.

Kuidas teie vaimulikukarjäär on kujunenud ja millistes ametites olete kirikut teeninud?

Võib öelda, et kõik algas ikkagi Pärnu Eliisabeti kirikus. Kui olin veel selline pikajuukseline noormees, aitasin teha pühapäevakooli. Sedagi võib lugeda osaks kirikutööst.

1998. aastal läksin Tartu ülikooli usuteaduskonda ja juba üsna varsti võttis toonane Eliisabeti õpetaja, hilisem peapiiskop Andres Põder mul nööbist kinni, et nüüd, kus oled juba teoloogiatudeng, on vaja hakata käima praktikal. Ei läinudki palju aega mööda, kui seisin tema kõrval Eliisabeti kiriku altari ees, jalad värisesid all, armulauakarikas käes. Ehk aitasin armulauda jagada.

Tema juures olin siin praktikal mõne aasta ja kui mälu mind ei peta, siis aastal 2000 värbas Tartu toonane praost Joel Luhamets mind Tartu lähedale Kambja kogudust teenima. See on pigem väike kogudus. Oma õpetajat neil seal ei olnud ja oli vaja kedagi, kes kohapeal asju korraldaks. Parema puudumisel pandi mind siis kolmanda kursuse tudengina sinna ametisse. Alguses jutlustajaks, hiljem diakoniks (abivaimulik, toim), kui kirikutermineid mängu tuua.

Ja siis sealt juba Eliisabeti kirikusse. See oli vist 2005. aastal. Vahepeal jõudsin veel kooli ja Kambja koguduse kõrvalt vanglakaplani ametit pidada ja sealt värbas vahepeal politseiamet mind Eestis politsei kaplanaati rajama. Olen jõudnud maailma näha päris mitme nurga alt.

Päris põnev teekond on olnud. Nii palju on elus juba nähtud. Vahel mõtlengi, kas peaks hakkama ära surema, et polegi nagu midagi enam ees ootamas. Noh, eks näis!

2007. aastal kutsuti mind Pärnust Põlvasse. Seal olid ka tutvused mängus ja perekondlikud põhjused: kuna minu abikaasa töö ja pool suguvõsa on seal, sobisin väga hästi just sinnakanti. Ja olemegi nüüd Põlvas olnud 17 aastat ja natuke peale.

Kuidas siis see juhtus, et nüüd ringiga tagasi Pärnusse tulete?

Ülemuse hääl on ikka jumala hääl ja seda tuleb uskuda. Vähemasti kirikus. Eelmise aasta kevadel tuli peapiiskop Urmas Viilma minu juurde jutuga, et näed, Pärnu õpetajal (praegune Eliisabeti koguduse õpetaja Tõnu Taremaa, toim) hakkab pensioniiga kätte jõudma ja vaja mõelda, mis edasi saab. Et ehk tuled siia tagasi.

Ega kirikuõpetajaks Eestis niisama saa, peab olema ikkagi teoloogiamagister ja siis veel üks aasta kutseõpet, mida me nimetame pastoraalseminariks.

Ajasin alguses tagasi, et meil seal Põlvas igasuguseid vägevaid asju käimas, meil on seal oma kool koguduse juures ja tegemist palju. Ka elamistingimused on väga head: järve kaldal, imeline loodus. Ja lastel on kogu sotsiaalne võrgustik seal kandis. Peapiiskop ei jätnud aga jonni ja lõpuks sain aru, et tuleb kuuletuda. Ei olnud ka väga palju vastuargumente, kuna leidsin endale Põlvasse hea mantlipärija. Isegi kaks.

Kui palju olete jõudnud end siinse koguduseeluga kurssi viia ja kas on tekkinud juba värskeid mõtteid või algatusi, millega siin tegelema hakata?

Eks ma ole end sellega natuke kursis hoidnud kogu aeg. Oleme terve perega tegelikult Pärnu koguduse liikmed olnud terve Põlvas elamise aja. Mu ema elab Pärnus ja on pühapäevane kirikuline. Ehk enam-vähem on ülevaade olemas.

Visioonist kirjutasin aga kokku kuus lehekülge, mida koguduse nõukogule enne valimisi ette kandsin. Ähvardasin, et kui te mind valite, siis te kõike seda ka saama hakkate.

Visioonist kirjutasin aga kokku kuus lehekülge, mida koguduse nõukogule enne valimisi ette kandsin. Ähvardasin, et kui te mind valite, siis te kõike seda ka saama hakkate. Et kui see ei sobi, siis parem ärge valige. Peapiiskop esitab kandidaadi ja kirikunõukogu saab siis valida, kas nad kiidavad heaks või panevad pahaks. Aga valiti ära.

Ehk saate mõne mõtte esile tuua, mis teil plaanis on?

Minu stiil on ikka paljuski selline, et kaasata eri rollides inimesi. Kogudus ei peaks olema ainult vaimulikukeskne. Mitmel pool on niimoodi, et kogudus on rohkem nagu pealtvaataja rollis ja tullakse siis seda või teist õpetajat kuulama. Kui vaimulikku kohal pole, siis ei saagi midagi väga toimuda.

Põlvas on meil minu meelest päris hästi läinud käima see, et on eri tegevusi koguduse juures, mis alati ei eeldagi õpetaja kohalolu. On antud suunad ja inimesed on innustunud ning asjad toimuvad. Suhtlus on kindlasti väga oluline koguduse elu puhul. Et pühapäeval pärast jumalateenistust oleks võimalik kohvilauas koos olla, juttu rääkida, kõiksugu põnevate külalistega kohtuda. Pika elu jooksul on mul siginenud päris lai tutvusringkond üle Eesti ja kaugemaltki. Plaanin aeg-ajalt külla kutsuda ühe või teise, kelle elust oleks päris põnev teistelgi kuulda.

Millised on kirikurahvale praegu olulised teemad, millest räägitakse? Mis teid kurvastab või rõõmustab?

Sõltub muidugi, millise inimese käest seda küsida ja millisest kogudusest jutt on. Kuid oma rõõmud ja mured on üle Eesti igal pool ikka samad: mis tulevikus saab, kas on sõda või rahu, kuidas läheb majandusel, kas ikka jätkub raha selleks või tolleks. Kõiksugu kärpekirved ripuvad praegu peaaegu kõikide pea kohal. Arvan, et suures plaanis on kõik need samad teemad, mille üle ühiskonnas muret tuntakse, nii kirikuski. Silma torkavad samasugused erinevad vooludki nagu ühiskondlikes aruteludes: mõni on käremeelsem ja mõni hoopis teises servas. Kirikus on kõik samamoodi ja arvan, et see on läbilõige ühiskonnast.

Peagi on hingedepäev. Kuidas kirik hingedepäeva ja -aega laiemalt suhtub?

Hingedepäev on kirikukalendris omal kohal. Novembri alguses on kohe kaks sellist natuke igavikulise tähendusega püha. Kõigepealt 1. november on pühakutepäev, mil mõeldakse kõikide nende inimeste peale, keda kirik on pidanud selle tiitli vääriliseks. Pühak on oma usuelult ja eluviisilt selline kangelaslik tegelane, kelle võiksime võtta endale eeskujuks, teda jäljendada. Tavaliselt on muidugi iga päev üks või mitu pühakut, keda kirikukalender meile silme ette seab. Kuid ühel päeval aastas on kõikide pühakute päev, sest kalendriaastas on vähem päevi, kui ajaloos on pühakuid olnud.

Kohe selle järel 2. novembril on kõikide surnute mälestuspäev. Neidki, kes pole pühakud olnud, tasub meenutada. Sest igast inimesest on midagi head mõelda ja kui mõnes midagi muud head ei ole, siis vähemasti seda, et tema moodi küll olla ei tahaks või niimoodi lõpetada nagu tema. Kirik kutsub vaatama maailma natuke laiemalt kui omaenda ninaesine. Seda nii ajas kui ruumis. Muidu me inimestena elame ikkagi küllaltki kitsas ruumis, aga tihtipeale tuleb kasuks see, kui natuke välja suumida, nagu tänapäeval öeldakse.

Kui me siin hingede- ja surnutepäevast räägime, siis kas me oleme ehk tänapäeval surmateemadelt pilgu veidi kõrvale pööranud? Ehkki nii surm kui sünd on elu väga tähtsad osad.

Seda tendentsi olen minagi tajunud. Kui ma umbes veerand sajandit tagasi kirikutööd alustasin, oli matuste puhul tavaline see, et toimus kodust ärasaatmine või isegi eelneval päeval kirstu panemine kodus. Pärast oli kirikus talitus, siis surnuaias ja siis peielaud. Nii et terve päev läks ära, et lahkunuga hüvasti jätta.

Mida aasta edasi, seda lühemaks need asjad kipuvad jääma. Vähemasti Põlvas on veel kirstumatused ülekaalus, kuid aasta-aastalt on trend ikka selline, et tuleb rohkem tuhastusmatuseid. Ja võib-olla on ärasaatmine kusagil krematooriumi leinasaalis vaid 20 minutit ja kõik. Kui see osa kaob inimeste elust ära, arvan, et see ei pruugi eriti hästi mõjuda meie mõttemaailmale ja psüühikale. Surmast saab selline hirmutav ja salapärane kauge asi. Mõni kardab isegi juba vanainimest tänapäeval.

Minu meelest on praeguse aja ühiskonna ideaal selline mäslev teismeline, keda juhivad tujud ja kelle eesmärk on nautida ja kogu aeg peab olema lahe. Ja kui fun ei ole, siis nagu ei olegi elul mõtet.

Siis muutubki see kõik hirmutavaks. Mõni ei võta lapsigi matustele kaasa. Selle taga on ilmselt vanemate enda hirmud, mõtestamata asjad. Arvan, et ega see head too. Aga eks igal ajal ole oma ideaalid ja eeskujud olnud. On olnud aeg, kui ideaalne inimene on olnud vana tark mees: hallpead austa, kulupead kummarda. Või vapper rüütel või modernsel ajal valge kitliga teadlane. Et kui tema ütleb, siis niimoodi on.

Minu meelest on praeguse aja ühiskonna ideaal selline mäslev teismeline, keda juhivad tujud ja kelle eesmärk on nautida ja kogu aeg peab olema lahe. Ja kui fun ei ole, siis nagu ei olegi elul mõtet.

Meist mitte väga kaugel Euroopas on inimesi, kes on läinud eutanaasia teed, nagu tänapäeval vabasurma nimetatakse, kuna enam ei ole tervis selline, et saaks näiteks mäesuusatamisega tegelda, mis on eluaeg olnud lemmiktegevus. Tuttava tuttaval oli selline lugu, et töökaaslase isa läkski vabasurma, sest elul ei ole enam mõtet. Ja pere oli ka seisukohal, et jah, nii see on ja mis ta siis ikka elab, kui ei saa teha seda, mis talle meeldib. Selline huvitav maailm, milles elame.

Kui me selle osa elust või elukaarest, mille juurde käib vananemine, pagendame kuhugi vanadekodusse või haiglasse ära, siis see minu meelest natuke väärastab inimeseks olemise mõistmist.

Viimasel ajal on palju olnud juttu usundiõppe viimisest koolidesse. Milline on teie seisukoht, on see vajalik?

Arvan, et see on päris mõistlik, sest ega eestlane nendest asjadest palju tea. Elame siin Eestis natuke veidras keskkonnas. Eestlased ja tšehhid ja mõned rahvad on veel, kelle seas on väga väike protsent, kel on teadlikult mõtestatud religioosne maailmapilt olemas. See on väga ebanormaalne ses mõttes, et enamik maailma rahvaid ja riike on ikkagi sellised, kus see on loomulik osa inimese identiteedist: milline on ta usk, mis kirikus ta käib või mis iganes vormis on religioon endale rakenduse leidnud. Aga igal juhul on usk oluline osa sellest, kes ta on ja milline on tema kultuur. Kui me seda ei teadvusta endale, siis on hõlbus endale ette kujutada, et kõik inimesed on nagu meie, et see on normaalsus, ja kui siis satume mõnda teise keskkonda või suhtlema inimestega, kelle mentaliteeti ja mõttemaailma on kujundanud muud kultuurid, kus religioonil on väga tähtis roll, siis me oleme hädas ja võime teha päris suuri suhtlemisvigu. Lihtsalt teadmatusest.

Toomas Nigola rääkis taskuhäälingu saates, et kirik kutsub vaatama maailma natuke laiemalt kui omaenda ninaesine. Foto: Urmas Luik

Kui nüüd luteri kiriku peale mõelda, siis kas ei ole siin oma osa sellel, et see ongi väliselt väheatraktiivne, pigem askeetlik? Võrreldes kas või katoliku kirikuga.

Eks see ole tõsi, et luterlus oma identiteedilt ja ajaloolt on just selline karge ja intellektuaalsusele rõhuv usuline liikumine ja kristluse vorm. Tõesti, katoliku või õigeusu kirikus on rituaalil ja sakramentaaliatel palju suurem roll. Kõigel sellel, mida inimene teeb, mitte ainult sellel, mida ta usub. Sel on omad ajaloolised põhjused. Luther oma reformatsiooni käigus reageeris võib-olla natuke liiga jõuliselt teatud väärnähtudele ja keeras pigem intellektuaalsusele vinti peale. Nähtavasti on vaja ka luteri kirikul läbi mõelda igas põlvkonnas uuesti see, mis vormid ja asjad annavad kristluse põhisõnumit ja iva edasi, aitavad süvendada suhet jumala ja kaasinimestega ja mis peaks olema ristiinimesele kohane ja oluline. Arvan, et kargus on süsteemiviga küll.

Kuidas te suhtute oikumeenilisse liikumisse? Meil siin Pärnuski suhtlevad aeg-ajalt eri kristlikud kogudused omavahel ja käivad näiteks koos suure reede ristikäigul.

Mina olen küll seda meelt, et seda, mis meid ühendab, on üldiselt ikka rohkem kui seda, mis meid lahutab. Arvan, et ka ühiskonnas on aeg-ajalt päris hea teadvustada, et eri poliitilise või maailmavaate esindajatel on tegelikult ühisosa palju rohkem kui seda, mis neid lahutab. Kirikutel samamoodi. Ikka tasub koostööd teha nendes asjades, milles vähegi on seda võimalik teha. Sest ühtsus kannab endas päris palju rohkem kui see, kui igaüks omaette pusib. Ja kui tekib veel selline konkurents, kes kellelt saab midagi üle lüüa, siis see ei lenda ammugi.

Tulles tagasi Põlva juurde, siis meil on koguduse juures kristlik Jakobi kool ja see on oikumeenilistel alustel. See on küll luterlik kool ja usuõpetus on seal täiesti konfessionaalne (usutunnistuslik, toim), aga meil on seal õpetajaid, kes on Elu Sõna kogudusest, meil on olnud katoliiklasest õpetajaid, baptisti pastor õpetab ühiskonnaõpetust. Ma ei näe selles küll midagi halba.

Kui vaadata Eliisabeti kirikut, siis selle kordategemisel on päris palju tublit tööd tehtud, kuid tööd on väga palju veel teha. Mis mõtteid see kirikuhoone teis tekitab?

Väga tunnustan seda tööd, mis tehtud on. Pärnu koguduse juhatuse esimees Andres Riivits ja tema kaaslased juhatuses on ikka väga toredad, tublid ja asjalikud. Pärnu linn on oma õla alla pannud ja ka väga paljud eraisikutest annetajad. See on suurepärane.

Eks nende vanade kirikute häda ole, et nende ülapidamine võtab väga tihti väga suure osa koguduse eelarvest. Nii mõnigi kord, kui vaadata kirikukoguduse eelarveid, tundub, et päris tegevuseks ei jäägi enam midagi. Tundub, et koguduse olemasolu eesmärk ongi vanu hooneid korda teha või muinsusväärtusi säilitada. Aga mis sa ära teed, need on omal ajal kirikuteks ehitatud, selliseks vaimulikuks koduks, ja nende eest tuleb hoolt kanda.

Need ajaloolised kirikuhooned on ühelt poolt maamärgid ja teisalt kannavad paikkonna ajalugu. Arvan, et isegi need, kes ei kuulu ühtegi kogudusse, võiksid toetada seda, et nende kodukandi kirik säiliks.

Mainisite oma Kaitseliidu tausta. Kas olete sellega endiselt seotud ja kas on plaanis siinse kandi kaitseliitlastega sidemeid luua?

Olen Kaitseliidu Põlva maleva kaplan ja tsiviil-militaarohvitser. Ilmselt ma sellest rollist lähiajal ei pääse. Läheb vast mõni aasta veel, enne kui ma saan seal endale järeltulija välja õpetatud. Seega tuleb nähtavasti mõnda aega veel kahe linna vahel ennast jagada.

Kas teil on mõni hea sõber või tuttav siin Pärnus ees ootamas või tulete üle aastate Pärnusse tagasi justkui võõrasse kohta?

Kirikuski on päris paljud vanad tuttavad näod, tundmatut pole siin midagi. Linn on muidugi muutunud ja on inimesi, keda ma ei tea. On neid, kellega ootab ees tuttavakssaamise rõõm, ja neidki, kellega on rõõm taas kohtuda.