Intervjuu ⟩ Henri Christofer Aavik: Dirigeerisin ühe käega edasi, teises käes telefon

Kui sümfooniaorkester kuskil on juba alguse saanud, siis seda tuleks ainult edasi toetada ja aidata tal kasvada ühtsemaks ja paremaks, et ta jõuaks rohkemate inimesteni, leiab Pärnu linnaorkestri peadirigent Henri Christofer Aavik. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu linnaorkestri (PLO) peadirigendina äsja oma esimest täispikka hooaega alustanud Henri Christofer Aavik on viimased üheksa aastat elanud õpingute tõttu mujal Euroopas.

Hooaja avakontserdi eelgi astus ta esimese proovipäeva hommikul Pärnu kontserdimaja uksest sisse suure ratastel reisikohvriga. Vestluseks maha istuda saime kuus tundi hiljem. Kogu vahepealse aja oli ta dirigeerinud: niisama kaua, kui harjutas iga päev hüppeid väike ja uskumatult visa Kelly Sildaru.

Kella kümnest hommikul õhtul kella neljani, vahepeal vaid kümneminutised pausid – võib seda võrrelda trennikoormusega, kui proovis dirigeerite? Te ei näe väga väsinud välja.

Ma tahaks loota. Teada on, et kaloreid see kulutab, selles ei kahtle keegi. Mul ei ole kaloreid väga kulutada vaja (naerab). Olen üsna hea isuga, aga võib-olla see ei paista välja. Öeldakse küll, et füüsilist vormi see siiski arendab ja väsimusega on nii, et muusikategemine annab nii palju tagasi ja suhtlus aktiveerib sind sedavõrd palju, et sa ei saa lõdvaks lasta, samal ajal kui motoorselt midagi teed. Dirigeerimise jooksul oled mõttega nii kaasas, et väsimus tuleb tavaliselt millalgi hiljem. Dirigendil läheb proovis aeg alati väga kiiresti ja kui on olnud hea proov, siis on lõpus selline tunne, et teeks edasi praegu, võiks veel midagi otsida ja proovida.