Loodusvaatlus ⟩ Esimene lörts pole enam kaugel ehk Metsaannid enne külma tulekut

Jõhvikad on nüüd mahedalt hapukad. Foto: Karl Adami

Mitu linnumeest on viimasel nädalal muljetanud, kuidas sajad ja isegi tuhanded rästad on pilkase pimeduse varjus lennanud lõunasse. Peaasjalikult on nende kõrvu jäänud vainurästad, kuid nende kõrval muidugi muudki meie rästad. Samuti on asulates juba tühjenenud pihlapuud, mis siiani puutumata olnud. Vilju revideerivad nii siidisabad, kuldnokad kui rästad. Paistab, et jahedus kannustab rändlinde.

Rasvatihased on viimastel nädalatel eriti uudishimulikuks muutunud. Vargsi piiluvad nad aknast sisse, kõõluvad räästa küljes ja põikavad puukuuri. Pea niisama elavaks ja uurivaks on muutunud metsades toimetavad liigikaaslasedki. Inimesel hoiavad nad silma peal: ehk saab midagi hõlpsamalt noka vahele? Lisatoitmisega aga ei tasuks enne püsiva lumikatte tulekut alustada, sest süüa on sulelistel veel küllaga, putukatest ja viljadest kuni seemneteni.

Ilmaprognoosiga tutvudes aimasin, et esimesed lörtsipudemed pole kaugel, mistap kiikasin taas metsa lootuses tarida enne külmi koju natuke marju.