Sirje Niitra ⟩ Kuidas ma poevargust pealt nägin

Sirje Niitra. Foto: Pärnu Postimees

Olin jahmunud, kui õhtul ühes Pärnu toidupoes oma silmaga nägin, kuidas kena blondiin endale vargsi, kahele poole pilke heites kosmeetikatoodete riiulilt mingi toote oma roosa pluusi laia varruka alla poetas. Ta ei märganud, et mina eemalt vargust märkasin.

Otsustasin kassapidajale juhtunust märku anda. Sättisin seepeale ennastki samasse järjekorda, et edasist jälgida. Juhtus see, et vargapreili pani paar asja letile ja maksis nende eest varrukat avamata. Kuna olin jõudnud siiski enne kassapidajale vargusest kõrva sosistada, küsis see neiult, ega tal juhuslikult midagi varrukas ole, too aga küsis vastu, nagu hiljem kassiiri jutust selgus: „Mis loll jutt see on?” Ja nii ta rahulikult poest välja kõndiski.

Mõne aja pärast saabus siiski ka kassapidaja kutsutud turvamees, kellele teenindaja olukorda selgitas, kuid neiu oli selleks ajaks juba meie vaateväljast kadunud. Selgus, et kassapidajal ei ole õigust kohapeal kedagi läbi otsida. Ja kui arvestada, et kaadrit teeninduses napib, ei piisa tõenäoliselt ka turvameestest kusagil.