ARVUSTUS ⟩ "Üle noatera" ehk kui George Antrobus koju jõuab

Kel piiblilood tuttavad, sel hakkab mõistulugu sidusalt jooksma. Teravik on suunatud religioosse meelelahutuse ja ärimaailma suunas. Foto: Gabriela Urm

Tiit Palu tõi Pärnu Endlas lavale Ameerika kirjandusklassiku ja žanriuuendaja Thornton Wilderi näidendi “Üle noatera” ("The Skin of Our Teeth", 1942), mis on teater teatris: näidendis lavastatakse näidendit, rollid ja tegelaskujud liiguvad kujutlusliku ja reaalse vahel, neljas sein langeb ja sellised väljaasted rõhutavad mänglevalt näilise ja tegeliku suhtelisust.

Kavalehel toodud intervjuus ütleb lavastaja, et nimetas lavastuse žanriks komöödia – nii tundus lihtsam. Tiitpalulikult on sulatatud huumor helgeks tõdemuseks, aga pärast etendust kõlas pigem mõtlik aplaus.

Kõigepealt astuvad lavale Mammut (Astra Irene Susi) ja Dinosaurus (Sten Karpov) kui sädeleva estraadikava konferansjeed, eesriide avanedes on näha veidi kõikuvaid dekoratsioone, mis kujutavad jõuka keskklassi maja Ameerika väikelinnas. Elutoa aknal õõtsutab ennast perekond Antrobusi teenijanna Sabina (Carita Vaikjärv), kes teatab teatraalselt, et härra George Antrobus (Andrus Vaarik) peaks varsti koju jõudma. On augustikuu ja väga külm, nii et koerad külmuvad tänava külge kinni.