Orav vahetas punase kasuka hallika vastu

Oravad on valmis talvele vastu minema. Foto: Karl Adami

Venitasin ühel õhtul metsaskäiguga taas loojanguni. Õigupoolest oli selles metsanurgas hämar juba kaks tundi enne seda ja päike valgustas mahedalt vaid puulatvu. Niipea aga, kui päike horisondi taha kadus, läks minutitega veelgi pimedamaks. Kuulda oli vaid üksikute pöialpoiste kutsehääli ja kaugustest värbkaku sügislaulu. Sellega tuleb praegusel ajal retki planeerides arvestada, et videvaks tõmbub küllaltki kähku. Eriti kui liikuda sügavas metsas ja taevalaotust katab paks pilvekiht.

Erinevalt eelnenud õhtutest polnud enam oksi rappivaid tugevaid tuulepuhanguid ja sestap olid kõik ümbruskonna hääled hästi kuulda. Silm aga seletas juba väga vähe ning seetõttu jäid madalalt üle lendavad kurblikult kluugutavad laululuiged nägemata. Neid suuri heleda sulerüüga linde on juba mitu nädalat olnud nii päevavalges kui tähistaeva taustal näha ja kuulda. Laululuiki olen praegugi silmanud mitmel mudasel põllul kosumas. Eriliselt tõmbavad neid ligi juba koristatud maisipõllud, kus võib ühtekokku askeldada sadu linde.