Süda kisub kokku, koduküla kooli aeg saab ümber

Silvia Paluoja. Foto: PP

Kaugelt ja tuimalt võttes pole tähtsust, kas üks külakoolimaja jääb või kaob. Tundeid on seda vähem, et vallavolikogu otsustava istungi eel ei ole maja ees plakateid vibutavat ja hüüdlauseid röökivat rahvahulka ning meedia tähelepanu piirdub vaid uudisega kohalikus maakonnalehes.

Tartumaal jääb 90 õpilasega Pühajärve kool alles, Pärnumaal suleb ukse 40 õpilasega Tihemetsa kool. Esimese puhul põristasid kohtutrummi lapsevanemad, sest Otepää vald oli neist üle astunud. Teise puhul tegi Saarde vald varakult selgitustööd hoolekogule, töötajatele, lapsevanematele. Enne jaani kõlab majas viimane koolikell. Sügisest pikeneb laste koolitee viie kilomeetri võrra, Kilingi-Nõmmeni.

Juriidiliselt on kõik korrektne. Emotsionaalselt aga kisub süda kokku. Seda enam, et olen ise lõpetanud Tihemetsa (tollal Väljaküla) kooli, mis on olnud piirkonna vaimsuse kandja ligi viis inimpõlve. Ajast, mil 1902 avati Voltveti ministeeriumikool, kus sai alghariduse novellimeister Peet Vallak (Peeter Pedajas).

Pöördumatu tulevik

Koolimaja on külas rohkem kui laste tarkuse taganõudmise koht. Selle olemasolu on kohalike inimeste lugudesse põimunud nagu elulõnga väädid, mis katki murtuna murelikuks teevad. Sellepärast, et põhikooli kaotamine viib paikkonna noortest ja jõulistest peredest tühjemaks, süvendab paigatruudes maal elamise mõttetuse tunnet ega suuda veenda, et riiki arendatakse tasakaalustatult.

Maaelu pöördumatu tulevik algas töökohtade kadumisega, kodukohas ei ole paljutki, mida lapsepõlvest mäletan. Ühismajandit, meiereid, poodi, postkontorit, arstipunkti, limonaaditööstust, tellisetehast, külanõukogu, rahvamaja. Jäänud on, jumal tänatud, raamatukogu ja avalik internetipunkt ning mõni liinibusski peatub Allikukivil.

Koolis on saanud tööd ärgas seltskond, haritlased, oma ala asjatundjad, noore põlvkonna kasvatajad. Kelle mure on see, mis neist koondamisteate järel saab või kuhu nad lähevad? Igaüks aitab ennast ise. Tööjõuturul, kus käib niigi äge rebimine. Või üheotsapiletiga üle Soome lahe, olgu või kõrgharidusega koristajaks.

Mida on teinud valitsusparteid, et eestlased kinnistuksid kodumaale? Talendid koju loosung pole ju üksi ja eraldi võttes stiimul.

Mõistetav, et kui valla ligi nelja miljoni eurosest aastaeelarvest kulub pool haridusele ja maksumaksjate arv väheneb, tuleb lugeda iga senti. Rahanumbrite ees on tunded võimetud ja kohalikku elu suunabki omavalitsus, lähtudes piirkonnast ja elanikest, arvestades nende huvide ja vajadustega, tuginedes valla arengukavale.

Eestimaa 4433 külas elab vaid 20 protsenti ehk viiendik rahvastikust. Riigipoliitiliselt on nende eest seismine surutud järjest rohkem vallavalitsuste õlule, ka õpetajatele elamisväärse palga maksmisel. Tegelikkuse peeglisse vaadates ei saa ma tõsiselt võtta Stenbocki majast või Toompealt kostvat kõrgelennulist juttu, et põhiharidus peaks olema kättesaadav võimalikult kodu lähedal.

Mälestustahvel nurgakivile

Meid oli 17, kellele 40 kevadet tagasi helises “tuult tiibadesse” koolikell. Samas saalis, mis Allikukivi kalevi- ja kammvillavabriku direktori 1858. aastal ehitatud elamus oli ballisaal. Sel kevadel seisatavad lõpetajad, õpilased, töötajad mälestuskivi juures nende hariduse nurgakivile. Troostitu on teadmine, et ehitismälestise kasutamise suhtes pole peale mõne mõtte (kolida sinna raamatukogu, anda ruumid külaseltsile) selget visiooni kellelgi, sest lossina mõjuva hoone elushoidmine nõuab raha.

Ma ei tea, miks on nii, et kirutud nõukogude ajal suutis riik või kohalik majand säilitada möödanikus rajatut, kuid sinimustvalge kanga lehvides hävivad erastatud või erastamata ehitised. Kohalikud on hirmul, et Zoepffeli elamust jäävad tühjana seistes samasugused varemed nagu muinsuskaitsealusest Voltveti mõisa kõrtsist suure tee ääres.

Saarde valla põhikoolide (Tihemetsa ja Tali) ümberkorraldamise seletuskirjas ilmneb, et seitsme õppeaastaga on mõlemas õpilaste arv kahanenud poole väiksemaks. Sügisel saaks kummaski koolis aabitsa kolm jütsi. Seda on seitse korda vähem kui minu esimesel koolisügisel.

Sulgemisoht lehvitas kooli kohal esimest korda tiibu 1970. aastate teisel poolel, mil suurel kodumaal ühise nõukogude rahva kujundamise ehk jõulise venestamispoliitika üks väljundeid oli väikeste eestikeelsete maakoolide hulgi kaupa sulgemine ja õppimise keskendumine suurtesse asulatesse. Sellist parteisuunist põhjendati kokkuhoiu vajadusega. Tollal ligi 150 õpilasega Allikukivi kooli lastevanematel jätkus südikust adresseerida kiri kõige kõrgemale persoonile, NLKP peasekretärile Brežnevile ja Moskva reageeringu järel ei võtnud kohalikud jüngrid enam teemat üles.

Tihemetsa põhikooli jäädes peaks vallaeelarvest olema sel aastal õpetajate palkadeks võtta ligi 34 000 eurot ja tuleval üle 40 000 euro. Tali külla jääb kool, kuid kujuneb lasteaed-algkooliks.

Tööd ei ole, lapsi ei ole, külad tühjenevad traavi leiva laualeteenimiseks peibutavate linnatulede poole. Mis tahes maakooli kinnipanek suurendab hääbuvate elukülade hulka, kuigi esivanemate töö ja vaevaga rajatud kodu ei ole nagu seljakott, et viskad selle üle õla ja kõmbid marjamaale.

Küllap mõtiskleme selle ja kodukoha tuleviku üle oma kooli matustel.