Uudishimu pole patt: miks seisab muuseumi riiulis telliskivi? Mis tekitab Hercule Poirot’ vaibi? Mida uudistaks president?

Pühapäeval tähistati president Alar Karise ellu kutsutud uudishimu päeva, et väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ja innustada tegevusi, mis kannustavad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ning uusi teadmisi ja oskusi omandama.

Riigipea on enda teadmisi avardanud nii veepuhastus- kui lennujaamas. Presidendi mõttest on kinni võtnud palju muuseumid, mis on kutsunud uudishimulikke avastusretkele ja näidanud neidki kogusid, mis iga päev näitusesaalidesse välja pandud ei ole.

Pärnu Postimees võttis sel puhul ette retke Pärnu muuseumisse, mille peavarahoidja Piret Pedanik tegi žurnalistidest uudishimutsejatele tuuri mäluasutuse telgitagustesse ehk hoidlatesse, kuhu tavapärasel külastusel ei satu.

Iga päev satub Pärnu muuseumis külastaja silma alla vaid 0,2 protsenti “varandusest”, mis on välja pandud püsiekspositsioonides. Infosüsteemi kannete kohaselt on muuseumi püsiekspositsioonides välja pandud 324 museaali, mis on selle nädala alguse seisuga muuseumi 13 kogus olevast 196 952 museaalist vaid näpuotsatäis.

Pedaniku jutu järgi on paratamatu, et püsinäitustel eksponeeritavate protsent väheneb pidevalt, sest museaalide üldarvu kasvades jääbki nende osa üha väiksemaks.

Kuna uudishimu päeva on kutsunud üles meie riigi juht, siis mis võiks olla see, mis võiks president Alar Karisele, kel on teaduskraad parasitoloogias ja kes on teadlasena keskendunud molekulaargeneetikale ja arengubioloogiale, Pärnu muuseumi uksest sisse astudes huvi pakkuda?

Pedaniku arvates on üht konkreetset eset keeruline esile tuua.

“Arvan, et see võiks olla objekt või ese, millel ei ole olemas veel kõiki vastuseid, vaid mis viitab ning loob seoseid teaduspõhiseks edasiuurimiseks, konteksti avardumiseks või annab suuna uutele vaadetele,” ei ole muuseumi peavarahoidja hinnangul sellele küsimusele üht ja kindlat vastust.

Ehk pakuks riigipeale huvi museaalid, mis on seotud riigijuhtimisega?

“See küsimus vajab laiendamist, aga kui mõelda, et riiki juhitakse nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil, siis pakun, et viited on valimissedelid, presidendile esitatud palvekiri, ametirahad,” loetleb Pedanik museaale, mis selle valdkonnaga haakuvad.

Trükiste ja kaartide hoidlas on ühe ümbriku sees terve ports 1932. aastal kasutusel olnud valimissedeleid. Järgmisel sügisel toimuvate kohalike volikogude valimiste eel täiesti asjakohane teema.

Kui tänapäeval saab valimisjaoskonnast sedeli, millele kirjutada sobiva kandidaadi number, mis on üldjuhul kolme- või neljakohaline, siis 92 aastat tagasi pidi oma hääle teatavakstegemiseks märksa rohkem vaeva näha.

Toona kasutusel valimissedelid tuli välja lõigata suuremast paberist, kus oli kirjas kandidaatide nimekiri, kirjutada punktiirile kolme kandidaadi nimi ja tema kodune aadress. (Tänapäeval lööks andmekaitsjad sellest üle lamenti.)

Üks ümbrikust välja võetud valimissedel hakkab eriti silma. Sellele on iseäranis ilusa käekirjaga maalitud esimesena Oskar Kase nimi ja tema aadress, teisele reale Aleksander Jürvetson ja kolmandale Hans Kukk.