Silvia Paluoja ⟩ Helkimine pimedusse mattuval maal

Pimedal ajal tuleks enda nähtavaks tegemiseks kanda helkurit. Foto: Dmitri Kotjuh

Järgnev ei ole sisuturundus ega politsei- ja piirivalveametiga kooskõlastatud arutlus, vaid ajendatud päevavalgust kahandava aja sõitudest maa ja linna vahel. Poolesajast kilomeetrist, mis lahutab ühte sihtpunkti teisest ja mille ääres ootavad bussi tontjad kogud. Igas eas ja soost, post-pingi või ootekojaga peatustes seisjad näivad vilistavat pimedal ajal helkurikandmise nõudele või suhtuvad maisesse ellu ükskõikselt.

„Pange teinekord helkur külge, siis on teid parem märgata,” julgeb juht soovitada peatusest sisenenule, kartmata sattuda ühismeedia turmtule alla. „Mõtlesin selle peale kodus, aga …” ühmab too vastu, nagu oleks helkur suur raske koorem kaasa tarida.

Bussidel on ees lisavalgustus justkui prožektor, mis peatuse ja võimaliku ootaja kaugelt nähtavale „kammib”, aga seda saab reisijate roolitagune teenindaja kasutada liiklustihedal riigiteel vaid mõne hetke. Vastutulev autodevool nõuab lähituledele lülitumist ja luuremängu „Kas keegi seal on?” jätkumist.