:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/27/16510502t1h2af3.jpg)
Pärnu populaarne söögikoht MUM Cafe tähistab järgmisel aastal kümnendat aastapäeva, kuid oma kohviku loomine ja töös hoidmine on nõudnud Maarit Kõrgekivilt omajagu energiat. Enamiku elust on Kõrgekivi töötanud just restoraniäris.
Üle 20 aasta tagasi Pärnusse kolinud, alustas ta tööd ettekandjana Aleksandri pubis. Sealt edasi töötas TexMexis ja vahetult enne MUMi loomist kinnisvaramaaklerina. See oli ainuke periood, kus ta on enda sõnutsi teinud klassikalist kontoritööd.
Kõrgekivi unistas kaua enda restoranist. Enne oma söögikoha loomist tal eriti palju juhtimiskogemust polnud. Üsna lühikest aega juhtis Kõrgekivi praeguse Bum-Bumi eelkäijat, söögikohta nimega Fookus.
Kinnisvaramaaklerid käisid lõunal Pühavaimu tänaval asunud Frens Cafés. Kui Kõrgekivi kuulis, et need ruumid otsivad uut üürilist, otsustaski ta proovida luua oma koht. Sündis Klaud Cafe OÜ ja MUM Cafe.
“Esimesed viis aastat polnud mul vist ühtegi vaba päeva,” meenutas Kõrgekivi. See oli ellujäämise ja tähelepanu püüdmise periood, mis vajas juhataja enda pidevat kohaolekut. Kunagi ju ei teadnud, kes on haigeks jäänud, ja pidi olema valmis asendama kokka, ettekandjat, nõudepesijat või koristajat.
Pärast viit aastat oli MUMil suvepealinna konkurentsitihedal restoranimaastikul õnnestunud kanda kinnitada ning Kõrgekivi sai endale viimaks lubada vabu päevi ja puhkusereise. Olid välja kujunenud inimesed, keda saab usaldada – raudvara, kellele toetuda. Praegugi töötab ettevõttes neid, kes MUMi meeskonda kuulunud esimesest päevast peale.
Kuigi ühelt maalt MUMi enam nii palju panustada ei tulnud, ei jäänud tööd vähemaks. Loodi kohvik Ferro, mis tänavu sügisel uksed sulges.
Koroonaaja elasid Klaud Cafe hallatavad söögikohad kenasti üle ja kohanesid vastavalt olukorrale. Nad viisid toite ise inimestele koju ja polnud päevagi täiesti suletud. Sel ajal avati keskrannas promenaadil suvekohvik Oaas.
Senise üheksa restoranipidamise aasta kõige suurem hoop tabas Kõrgekivi möödunud aastal, kui MUM Cafe pidi vanalinnast Pühavaimu 15 ruumidest välja kolima. Kaheksatööpäevane etteteatamisaeg tundus nii lühike, et ta oli valmis MUMi uksed alatiseks sulgema.
“Mul oli niivõrd suur šokk, et ma täpselt seda perioodi ei mäleta,” tõdes restoraniomanik. “Mul hakkas halb, niisugune tunne tekkis, nagu jääks haigeks. Poleks kunagi arvanud, et suudan nii tugevat tunnet sellise asja pärast tunda.”
/nginx/o/2024/11/27/16510505t1h7290.jpg)
Oma töötajad keelasid Kõrgekivil MUMi uksi lõplikult sulgeda. Koostöös nendega leitigi uued ruumid Port Artur 2 neljandal korrusel, kus kunagi asus Umberto restoran. Kõrgekivi vaagis enda kohta kaua, kas kolida suuremale pinnale või ei. Töötajate, klientide ja tuttavate toel ta otsuse langetaski.
Kolimine tekitas vajaduse värvata lisatööjõudu, kuid esialgu puudus ettevõtjal ettekujutus, kui palju tal inimesi vaja on ja mis ülesannetesse. Näiteks: varem polnud tal vajadust toitlustusjuhi järele, kes oleks kui tema käepikendus. Nüüd aga on, sest töötajaid on enam ja toorainetki tuleb rohkem tellida.
Kui veel möödunud aasta alguses oli Klaud Cafe OÜ hingekirjas 20 töötajat, siis nüüdseks on tiim kasvanud kaks korda suuremaks. Päris paljud töötavad osakoormusega.
Aasta pärast taasavamist tajus Kõrgekivi, et uus asukoht on saanud koduseks. “Võib-olla saatus ei soosi seda, et ma oleksin mugavustsoonis,” ütles ta naerdes. “Ei ole vaja istuda, vaid tuleb liikuda.”
Ettevõttesse panustamine nõuab omajagu energiat. Kõrgekivi taastab energiavaru paar korda nädalas seenelkäikude ja metsas jalutamisega. “Kutsun üht metsa teraapiametsaks, kuhu ma lähen jalutama ja nautima,” tõdes ta. Eriti meeldib talle seal üksi käia.
Kõrgekivi sõnutsi on tal Oaasi ja MUMi kõrval mõttes avada veel üks koht. Kuna Klaud Cafed veab Kõrgekivi kahasse elukaaslasega, pole veel leitud ühist keelt, kuidas idee teoks teha. Sestap on sellest veel vara rääkida.