Ühiskonnaohtlike seksuaalkurjategijate üle puudub kontroll: karistusest üksi ei piisa, ravivõimalused on piiratud

Praeguste ravivõimaluste puhul tammume nõiaringis: väärastunud seksuaalsete tungidega inimene vägistab, läheb vangi, tuleb sealt välja, vägistab uuesti, ja läheb taas vangi. Foto: Canva Dreamlab, Photoshop/Grete-Liisa Sihver

Seksuaalkuritegusid registreeritakse Eestis üha rohkem. Läinud aastal 731. Umbes 600 korral olid kannatanuks lapsed. Lapsi kahjustavate kuritegude ennetamine peaks olema meie riigis üks kriminaalpoliitilisi prioriteete. Paberil just nagu ongi. Päris elus jääb aga tehtust väheks.

Juba vähemalt kümmekond aastat on Eestis seksuaalkurjategijate kontekstis räägitud alalise ravikeskuse vajalikkusest. Spetsialistid on kinnitanud, et seksuaalhälbelise käitumisega inimese puhul üldjuhul karistusest üksi ei piisa. Ebaloomulikke tunge on võimalik ravimite ja teraapiaga pärssida. Säärase ravi kättesaadavus on Eestis aga väga piiratud. Nii tammumegi nõiaringis: väärastunud seksuaalsete tungidega inimene vägistab, läheb vangi, tuleb sealt välja, vägistab uuesti, ja läheb taas vangi.

Vanglas küll pakutakse seksuaalkurjategijale vastavalt tema vajadusele nii psühhoteraapiat kui ravimravi. Kuid see, kas ja mil määral inimene ravivõimalust kasutab, oleneb tema enda soovist. Sundravile ei saa seksuaalkurjategijat määrata. Ent tihti ei näe ta ise ravivajadust ja põhjalikku ravi saajate hulk on tagasihoidlik. Praegu on vanglas seksuaalkuritegudes süüdi mõistetuid sadakond. Justiitsministeeriumi andmetel saab ravimravi kolm kinnipeetavat. Psühhoteraapias osalenute kohta statistikat ei tehta.