/nginx/o/2011/05/09/575666t1h705b.jpg)
Pühapäeval Rannametsas toimunud luitejooksu ja -retke tulid nautima sajad inimesed, kui nii mõnelgi neil läks finišisse jõudmine üsna raskelt.
Kommentaar: Luitejooks on paras pähkel
:format(webp)/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
20. aprill 2012, 09:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu oli mu elu esimese rahvajooksuga. Sellepärast ei läinud ma rajale mingite eriliste eesmärkidega. Loomulikult lootsin vähemasti tuttavatele ära teha ja üldjoontes see vist õnnestuski.
Sain viiekilomeetrisel metsa vahel mööda künkaid kulgenud distantsil 160. koha ajaga 28.27,0. Kuigi koha ja ajaga võiks isegi rahul olla, siis jääb natukene siiski kripeldama, et esisada jäi kõigest kolme minuti kaugusele, aga pulss oli laes ja ega suurt midagi kusagilt enam võtta polnud.
Magasin stardi maha, kuid esimesel tõusul asusin olukorda korrigeerima ja möödusin alustuseks paarikümnest jooksjast. Millal ma viimasest tuttavast mööda sain, täpselt ei teagi, aga seljataha ta igatahes jäi. Kui enamik jooksust kulges mõnusal metsamaastikul, siis lõpp mitmete tõusudega läks väga karmiks.
Kõigele krooniks olid korraldajad organiseerinud jooksjatele paraja vimka – Kahe Silla klubi kodulehel oli kirjas, et luitejooksu distants on umbes 4,5 kilomeetrit pikk.
Neljandast kilomeetrist, kui algasid tõsised lõputõusud, võitlesin juba üsna tõsiselt iseendaga, et üldse lõpuni jõuda. Suur aga oli üllatus, kui pärast parajalt pikka maad nägin silti, et lõpuni on veel 500 meetrit!
Nüüd võis kuulda mu huulilt üpris roppe sõnu ja ma polnud ainuke, kuid kui algas lõpulaskumine ja avanes finišikoridor, lendasin lõpujoone suunas nagu rakett.
Üldmulje oli ikkagi väga tore, sest võhivõõrad pealtvaatajad ergutasid meid innukalt ja pärast jooksu sai konkurentidega sõbralikult muljeid vahetada.
Ürituse raames toimusid lastejooksud, koertejooks ja kepikõnd. Mõni peni osutus nii sportlikuks, et lõi pärast koos peremehega veel inimeste jooksulgi kaasa. Isegi silkasin lõpukilomeetril ühe teab kust ootamatult välja ilmunud kutsaga võidu.
Mu sportlik pühapäev jätkus tund pärast jooksu Tervise Paradiisis plaanivälise BodyCombati treeninguga. Kuigi pidasin vapralt lõpuni vastu, oli vahepeal tunne, et suren sealsamas.
Jooksurajale loodan naasta juba 1. mail Viljandi ümber järve jooksul.