Galerii ⟩ Vanadest akendest, sukanõelast, leheloost ja loomingulisest molutamisest sündis talvevõlumaa

Pärnu Koidula muuseumis eile õhtul avatud näitusel “Eks sa tule üle lume … minu aknalla” soovide kaubamaja vitriini uudistanud Sindi gümnaasiumi 3. klassi õpilased olid põnevil, saades teada, mida lapsed mõnikümmend aastat tagasi jõulu- või näärikingiks soovisid.

Siis igatsesid lapsed endale suuski, rauast kelku, saapaid, raamatuid, kaisukaru. Plekist trummgi kuulus mõne mudilase soovide nimekirja.

“Päris põnevad asjad, mida tänapäeval vist väga ei soovita,” arvas Mariia, kelle arvates leiab tänapäeva laste kingisoovide hulgast pigem uue nutitelefoni või arvuti. “Minu jõulusoovide seas ei ole seekord ühtegi asja, mida lapsed vanasti soovisid, aga selline ilus pruun kaisukaru oleks päris tore.”

Liliani sõnade järgi on aastatetagused laste kingisoovid huvitavad. Tema tänavune jõuluvanale esitatud soov jääb aga saladuseks.

Nii tema kui teised Sindi kooli kolmandikud said jätta oma jõulusoovid kaubamaja kõrvale postkasti, et need mõne nädala pärast täide läheks.

Soovide kaubamaja vitriin on vaid osa akendest, mis Koidula muuseumi õuel jõuluootuse ajaks ning uue aasta algusekski ennast vaatama kutsuvad. Selle kõrval meelitavad ennast uudistama akendes paistvad paberlõiked, mis räägivad kuulsa Taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni kirja pandud lugusid.

Näitus “Eks sa tule üle lume … minu aknalla” ongi inspireeritud Anderseni muinaslugudest ja sellest, kuidas tuleval aastal 220. sünniaastapäeva tähistava kuulsa muinasjutuvestja looming üle-eelmise sajandi teises pooles Eestimaale jõudis. Nimelt ulatub eestlaste tutvus Anderseni loominguga aastasse 1866, mil Eesti Postimehe jututoa 25. numbris ilmus muinasjutt “Sukanõel”. Suure tõenäosusega tõlkis selle ilmselt saksa keelest eesti keelde just Lydia Koidula, kes oli Anderseni juttudega tuttav juba lapsepõlves.