/nginx/o/2024/12/13/16542330t1he0ae.jpg)
Pühadekaunistusi täis pikitud poeriiulid tuletavad meelde, et kodus, kust sõja tõttu kiirustades põgenetud sai, kopitab nüüd ühes kapis karbitäis aastakümneid kogutud jõuluehteid. Õhtusöögilauas tuletab maailma peale pahane poeg meelde, et ei taha siin, kodust ja sõpradest nõnda kaugel olla, võõras keeles matemaatikat õppida. Ent ukrainlaste ajutine elu siin hakkab paika loksuma: eesti keel on – kel vähem, kel rohkem – suus, alustatakse ettevõtlusega, hädapärased elupaigad on asendunud meelepärasega. Palju, mille kohta saab öelda “minu”, on jäänud aga maha: minu jõuluehted, minu sõbrad, minu isa. Jõuluajal kipub igatsus “minu” järele võimenduma.