/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)
/nginx/o/2024/12/19/16553481t1h01bd.jpg)
Eesti 2010ndate üht hinnatumat folkpunkbändi näeb ja kuuleb jälle marutamas täpselt nagu vanasti.
Legendaarne folkpunkbänd Legshaker on tagasi
“Mõtlesime, et teeme üle aastate mõne juubelikontserdi ja siin me nüüd jälle oleme,” laiutab trummar Meelis Juss käsi. Legshakeri laulja Tarmo Tamm lisab: “Vanade sõprade värk. Ja bändide tegemine on olnud meie kambal alati teemaks. Saime kokku, tegime proovi, kõik oli nagu vanasti, juubelikontserdid võeti hästi vastu. Miks mitte veel kokku saada?”
Esimesel tegutsemisperioodil läks Legshakeril väga hästi. Publik ja muusikameedia võtsid nende eestikeelse folkpunkmuusika hästi vastu. Bänd murdis end kiiresti suurtele lavadele, kõnetas oma kaasakiskuvate viiside ja hoogsate esinemistega väga erinevat publikut. “Keegi ütles, et oleme punk-Kukerpillid, äkki isegi olime?” meenutab Legshakeri lõõtsamees Heini Soobik.
“Aga see oli ka karm aeg: tegime mitu aastat jutti sadakond esinemist aastas. Ja seda oma pere ja päevatöö kõrvalt. Lõpuks hakkas igas mõttes tervisele,” tunnistab Juss, et suurel kuulsusel olid omad varjuküljed. “Väsisime oma muusikast ja üksteisest, naljad läksid halvaks,” nendib Tamm.
Ühes on Juss, Tamm ja Soobik sama meelt: kümme aastat vanematena võtavad nad bänditegemist märksa rahulikumalt. “Mida meil siin ikka tõestada? Peamine, et endal on lõbus teinekord kokku saada, Meelise sauna eesruumis proovi teha ja siis kambaga lavale lennata,” ütleb Tamm ning Juss lisab: “Legshaker on tagasi selleks, et jääda. Võtame asja tervislikult.”