Pea 30 aastat olen moel või teisel osalenud Eesti, Pärnu ja Pärnumaa turismiarengukavade ja -strateegiate ettevalmistusprotsessis. Meenub, et ühel ammusel riikliku turismiarengukava töökoosolekul tõstatas tollane Eesti turismifirmade liidu president Erki Urva küsimuse, kas Eesti turism areneb tänu arengukavale või hoolimata sellest.
Tellijale
Heli Tooman ⟩ Pärnumaa turismi kuldvõtmeke on kuurort
Kas just täpselt samasuguses sõnastuses või kuidagi seonduvalt väljendavad turismiasjalised praegugi kaunis kahtlevat hoiakut igasugu arengudokumentide vajalikkuse ja toimivuse suhtes. Olgu nende nimetus siis turismiarengustrateegia, turismi pikk vaade või muu.
Suhtlen turismivaldkonnas tegutsevate inimestega pea iga päev ning arutleme, vahel ka tuliselt vaidleme neil teemadel. Tihtipeale tunnetan käega löömist: ah, oleme neist asjust rääkinud aastaid, iga kord jälle otsast peale ja samad teemad. Madalhooaeg on ju ikka külastajavaene, transpordiühendused ikka kehvavõitu, oleme ikka laias maailmas tundmatud, koroona pani paugu, nüüd siis sõda, majanduslangus ja maksutõus ka veel.