:format(webp)/nginx/o/2024/12/30/16570313t1he350.jpg)
2024 on Pärnumaal olnud kirju kui liblikas: jagus eredaid, aga ka süngeid toone ja tuli ette ootamatuid mustrikombinatsioone. Eluealt ei anna lõppevat aastat aga õrna tiivulisega võrrelda: mitu peauudist puudutas protsessi, mis kestnud kuid ja isegi aastaid.
/nginx/o/2024/12/30/16570317t1h0faf.jpg)
Ehkki Pariisi olümpiast on möödas juba vaat et pool aastat, püsivad pärnumaalaste etteasted endiselt meeles.
Kogu Eesti olümpiakoondise üks edukaimaid sportlasi oli kümnevõistleja Janek Õiglane. Vändra mees, kelle võis liigitada poolvigaseks, tõmbas valuvaigistikokteilide, teipide, elektriravi ja muude meditsiinitrikkide abil kübarast jänese ja tõusis olümpia viiendaks meheks. I-le pani täpi isiklik rekord ehk 8572 punkti.
Eriti meeldejäävaks kujunes võtmeala ehk teivashüpe, kus vändralane tegi ligikaudu 30 000pealise publikuga, mis tahtis: kord palus rahval olla haudvaikne ja seejärel viis nad hullumise äärele.
Meie Püha Lehm ehk sõudmise paarisaeruline neljapaat pääses olümpiale üle noatera, edestades otsustaval kvalifikatsiooniregatil USAd kõigest 0,13 sekundiga. Tõnu Endrekson, Allar Raja, Johann Poolak ja Mikhail Kushteyn olid Luzernis tippvormis, kuid Pariisini jäi veel kaks kuud.
"Inimesed ütlesid, et vajame Pariisi kvalifitseerumiseks imet. Saime sellega hakkama, aga lootsime, et suudame ka teise ime korda saata ja finaali pääseda," rääkis sõudjate peatreener Veikko Sinisalo Pariisis pärast seda, kui A-finaali uks oli suletuks jäänud. Sellegipoolest esitasid sõudjad oma suurvõistluste viimase tantsu – vähemalt selles koosseisus – vingelt, kui triumfeerisid B-finaalis ja saavutasid kokkuvõttes seitsmenda koha.
Millimeetrite mäng, mis purustas eestlaste südamed – just nii võis kokku võtta vibulaskja Reena Pärnati olümpia. Pärnulanna läks avaringis vastamisi India staari Deepika Kumariga, kellega võitles nõnda tasavägiselt, et viimaks säras tablool 5:5. Nii läks tarvis otsustavat noolt: indialanna lasi kõrgetasemelist duelli arvestades tagasihoidlikult ehk kaheksasse. Pärnat vastas samaga, ent tema nool oli keskpunktist 23 millimeetrit kaugemal.
Nii koges eestlanna sõna otseses mõttes spordi valu. "Ühe noole peale laskmine ja mõni milli- või sentimeeter on vahet. See teeb haiget küll,» tunnistas Pärnat, kes oli ajakirjanike ette jõudmise ajaks juba esimesed pisarad ära valanud.
Ehkki eestlased Pariisis ühtki auraha kaela ei saanud, tuli üks kaudne medal Maarjamaalegi. Nimelt tüüris rannavolletreener Rivo Vesik oma šveitslannadest hoolealused Tanja Hüberli ja Nina Brunneri pronksini. Nii tuli suvepealinlasel lubadusest kinni pidada ja oma hoolealuste näod kehale tätoveerida.
«Tegelikult oli kaks asja veel, aga need pole täide läinud,» muigas Vesik. «Kui nad võitnuks koduse Gstaadi turniiri, lubasin tätoveerida Alpi lehmakella ja MM-medali puhul Šveitsi lipu.»
Märt Pilme
/nginx/o/2023/01/25/15099457t1h6be9.png)