Siiri Erala ⟩ Olgu teil oma moblast suva!

Siiri Erala. Foto: Mailiis Ollino

Aasta 2025 oli tiksunud vaid mõnikümmend minutit, kui üks pereliige avastas, et tema mobiiltelefon on kadunud. Algas otsimisoperatsioon, mis kulges ärevalt, kuid sihikindlalt. Otsustasin mitte sekkuda. Mind tabas mõttevälk: ega ma isegi tea, kus mu telefon parasjagu on. Teist otsimisoperatsiooni siiski ei käivitunud. Seal ja siis, keset aastavahetuse melu, ei olnud muidu nii oluline elektroonikavidin sugugi tähtis. Päris inimesed, vahetud jutud ja hetke tajumine olid hindamatud.

Nutiseadmete teemalised arutelud keskenduvad sageli lastele ja noortele. Justkui oleks ainult neil probleem. Olen alati arvanud, et see on silmakirjalik. Pean tunnistama, et ka mina olen olnud võlts. Selle ülestunnistuseni viis mu lapse siiras peegeldus. Ta mõtiskles, mida kõike uus aasta võiks tuua, ja jõudis järelduseni, et ekraaniaega võiks olla vähem. Ta selgitas, et videoid kerima või mängukonsooli pulti haarama ajendab teda sageli arvamus, et ema on väsinud või hõivatud. Parem on siis lihtsalt «jalust ära kaduda».

Ma ei kutsu üles nutiseadmeid, telereid ja mängukonsoole aknast välja viskama ega neid totaalselt keelama. Olen kunagi elanud nii, et kodus polnud televiisorit, arvutit ega taskus nutitelefoni – ja see oli imeline aeg. Pole vast kunagi nii palju õhtuti naernud ega lustinud kui toona. Aeg lendas pere ja sõpradega, sportides, meisterdades, lugedes, muusikat kuulates, tantsides ja vahel lihtsalt niisama lesides.