Rääma asumi allakäik ja taassünd

Pärnu uue silla valmimine muudab lähiaastatel tõenäoliselt Rääma linnaosa tundmatuseni. Foto: Urmas Luik

Ühel vähestest viimase aja päikselistest päevadest võtsin kätte ja läksin Räämale kondama. Valisin selleks piirkonna, kus praegu käivad kõige suuremad taristutööd, aga kus 1970. aastatel möödusid minu päevad koolipoisina.

Vaeste ilmajäetute alev

Vaevalt saan ma pidada ennast selliseks põlisräämakaks nagu mu klassivend ja hilisem Pärnu abilinnapea Peeter Saunpere, kelle esivanemad on Räämal elanud hallidest aegadest. Meie pere jalajäljed tekkisid Rääma liivastele tänavatele alles 1950. aastal.

Tunamullu tähistasime paraja hulga klassivendade ja -õdedega 50 aasta möödumist 1. klassi minekust. Astudes oma kooliteed  Ilvese tänavat pidi Rabasse, läksin rändama mälestuste radadele. Seal, kus Ilvese uulitsas on praegu pereelamud, oli 50 aastat tagasi linakombinaadi garaaži sein. Tänava alumises otsas kulgenud oja haru ei olnud veel lõplikult torutatud ja suurvee ajal tungis vesi tänavale. Vasakule jäi põline tamm ja selle alla piirkonnale tüüpiline majaköks, mis oli põlenud. Liivane jäätmaa suss kasvatas pea mehepikkust tarna. Nüüd on seal kortermajad. Üle tänava kulges linakombinaadi piirdeaed. Ennekõike oli Rääma tööstuslinnaosa, mis vajutas kõigele oma pitseri.