Kolumn ⟩ Milleks meile reeglid?

Võiksime kolmeaastastest eeskuju võtta ja kontrollida, kas meilgi on helkur olemas. Foto: Mailiis Ollino

Ühel hommikul enne lasteaeda minekut vaatas kolme ja poole aastane poisiklutt mu jope küljes rippuvat päästekiivriga helkurit. Ühtäkki teatas ta, tema kombel polegi ümmargust helkurit. “Issi, aga siis autod ei näe mind,” lausus ta murelikul hääletoonil ja vajus mõttesse.

Selgitasin, et tegelikult näevad autojuhid teda hästi, kuna kombet juba ehivad helkurid. Need õmmeldakse kohe riiete külge, rippuv helkur võib aga õues mängides katki minna. Siiski oli ta veendunud, et oleks üht rippuvat abimeest samuti vaja ja just sellist nagu minul, päästjate kiivrid peal.

Paar päeva hiljem sattusin vestlema härraga, kes kirus valitsust ja politseid, kes tööinimesi kiusavad. Ta siunas korrakaitsjaid, kes kontrollivad veokijuhtide töö- ja puhkeaja reeglitest kinnipidamist. Tema väitel tahavad mundrikandjad trahvi teha, et oma kvooti täis saada ja sestap kontrollitakse ka minuti täpsusega reeglite täitmist. Proovisin küll seletada, et tegelikult on need reeglid kehtestatud kogu Euroopas, et oleks ohutum liigelda.