Enne kandideerimist mõtles Bergmann palju selle peale, mille või kelle pärast linnagalerii üldse on loodud, ja leidis vastuse nimest: see on mõeldud meie enda inimestele.
“Ehk kui näituste programmi kokku panna, tuleks vaadata, et oleks õpilastel siin midagi näha ja ülejäänutelgi põnev. Tänavune programm ongi mõnusalt kirju ja valik on väga suur, kuna meil on nüüd üks näitusepind (projektiruum) juures. Kui meie enda linna elanik leiab tee siia, siis ma arvan, et ka turist ei jäta siia tulemata. Tahakski kutsuda kõiki inimesi näitusi vaatama, mõlemasse majja julgelt sisse astuma, et oleks lasteaialapselgi juba tee selge. Meil käivadki lasteaedadest-koolidest grupid. Eakaid tahaks tuua siia teeõhtuid pidama. Mõtleme sellele, kuidas jõuda kõigini, tahaks järjest rohkem avada ennast,” mõtiskleb linnagalerii uus juht. “Sain aru sellest, et on väga tore, kui saame siin teha maailmatasemel kunstinäitusi ning tuua kokku inimesi üle ilma, aga see ei ole number üks. Et sellega ma saan hakkama: alustadki rohujuure tasandilt ja võid kasvada ühel hetkel väga suureks.”
Kohe ei pea ronima Eiffeli torni. Suvel avatakse linnas uus sild, mis seis on kunstihoonega?